2021. aastat ma põhimõtteliselt ei mäleta.
On mingid loogikaga tuletatavad killud. Mingid taastatavad mälestused. Isa surm lõi peas korgid välja päris pikaks ajaks.
Šokienergia toel sai esimese paari päeva jooksul päris palju ära korraldatud. Teenuslepingud leitud ja enda nimele tehtud, matus korraldatud, töökohale seadmed tagastatud, autoost kokku lepitud. Ja tagasi vaadates, õnneks tuli elukutse mulle sellisel kriitilisel momendil appi. Alateadvus aktiveeris asjaajamisoskused.
Viimase hetkeni ei tahtnud aju uskuda. Aga kui matuseauto kabeli ette keeras ja välja võeti kirst, mille peal oli minu valitud lilleseade, siis...
Kuidas suvi läks või mis tööd ma tööl tegin? Ei tea. Aga kuidagi sai kevadest suvi ja suvest sügis ja sügisest talv ja siis tuli 2022, ilma et oleks aasta vahetumist tähelegi pannud. Hea, et see teine automaatpiloodil tüdruk asjad välja veab. Mõnikord leian isegi iseend oma kehast ja tegudest.
Kõige raskematest asjadest veel kirjutada ei kannata.
Aga vaikselt, hästi vaikselt hakkab eksisteerimise vahele ka elamist sattuma. Viimased pool aastat olen üritanud teadlikult toredaid asju ette võtta, et hinge toita. Kas või korraks õnnelik olla on hea. Nagu selline virmaliste värk. Enamus ajast on pime, aga vahel harva lööb taevas värviliseks ja siis tuleb seda ilu avatud meelega nautida.
