A little bit of

Autor: | november 10, 2022 | Lisa kommentaar (0)

2021. aastat ma põhimõtteliselt ei mäleta.

On mingid loogikaga tuletatavad killud. Mingid taastatavad mälestused. Isa surm lõi peas korgid välja päris pikaks ajaks. 

Šokienergia toel sai esimese paari päeva jooksul päris palju ära korraldatud. Teenuslepingud leitud ja enda nimele tehtud, matus korraldatud, töökohale seadmed tagastatud, autoost kokku lepitud. Ja tagasi vaadates, õnneks tuli elukutse mulle sellisel kriitilisel momendil appi. Alateadvus aktiveeris asjaajamisoskused.

Viimase hetkeni ei tahtnud aju uskuda. Aga kui matuseauto kabeli ette keeras ja välja võeti kirst, mille peal oli minu valitud lilleseade, siis...

Kuidas suvi läks või mis tööd ma tööl tegin? Ei tea. Aga kuidagi sai kevadest suvi ja suvest sügis ja sügisest talv ja siis tuli 2022, ilma et oleks aasta vahetumist tähelegi pannud. Hea, et see teine automaatpiloodil tüdruk asjad välja veab. Mõnikord leian isegi iseend oma kehast ja tegudest. 

Kõige raskematest asjadest veel kirjutada ei kannata. 


Aga vaikselt, hästi vaikselt hakkab eksisteerimise vahele ka elamist sattuma. Viimased pool aastat olen üritanud teadlikult toredaid asju ette võtta, et hinge toita. Kas või korraks õnnelik olla on hea. Nagu selline virmaliste värk. Enamus ajast on pime, aga vahel harva lööb taevas värviliseks ja siis tuleb seda ilu avatud meelega nautida. 


See ei ole number, see on minu isa.

Autor: | juuni 14, 2021 | Lisa kommentaar (0)

 


Kui ma siia veebipäevikut pidama hakkasin, lootsin edasi anda igapäevaseid juhtumisi veidi ebatraditsioonilisest ajast. Kuidas see harjumatu ja tundmatu pandeemiavärk igapäevategemisi mõjutab. Nii et taustsüsteem on natuke erinev, aga küllap me kohaneme ja oma elu veidi teistmoodi, samamoodi edasi elame.

Aga elu läks teisiti. Viirus vajutas viimase pitseri minu vanaema elule. Ja siis juhtus see, mida ma poleks osanud kunagi ette aimata.

Viirus võttis ka minu isa. Minu terve ja tugeva 65-aastase isa, kellel oli heal juhul nohu kord kümne aasta jooksul. Kes unistas juunis pensionile jäämisest. Kes unistas kunagi saada vanaisaks. Kes oli eelmine aasta välja vahetanud suvila pliidi ja valmis ehitanud terrassi, et pikalt mere ääres suve nautida...

Ja nüüd sõidan mina natuke väriseva käega oma uue autoga, kust pole veel uue auto lõhn lahtunud, K-Rautasse terrassiõli järgi. Sest elu. Sest elu on nüüd selline.

Mul ei ole sõnu. 

Ja kuigi isa surmast on möödunud juba kaks ja pool kuud, läheb maailm jätkuvalt mustvalgeks ja ma ei ole enam omaenda keha peremees, kui kuskil isa nime märkan või mõte tema juurde rändab.

Kui varem lugesin netikommentaare ja vihastasin või ahastasin, siis nüüd mul ei teki enam ühtegi emotsiooni. Sest kõik need inimesed, kes koroonaviiruse või vaktsiini kohta sõna võtavad, ei tea, ei ole näinud, ei oma mitte mingisugust tunnetust, kuidas koroonaviirus päriselt lihtsalt kustutab ühe hea inimese eluküünla. Kui lihtsalt see juhtub. Kuidas õhtul inimene kirjutab pere ühisvestluses, unistab kojutulekust, planeerib tööasju...ja hommikuks teda enam ei ole. Kui habras on inimelu. 

Isa viimased sõnad Skype-vestluses olid "Head und meile kõigile!".

Head und, kallis issi.



Läbi tule ja vee ja armastuse

Autor: | märts 05, 2021 | Lisa kommentaar (0)

 

Mõttetud ebausud. Näiteks see, et kui ripsmekarv tuleb ära, siis tuleb see sõrme otsast ära puhuda ja midagi soovida. Või tuleb soovida siis, kui viadukti alt läbi sõidad ja rong samal ajal sinu pealt. 

Tead, et on rumalus, et need soovid ei lähe kunagi täide. Aga veits on elevust ka. Ja siis ikka salaja soovid, et see üks poiss sind märkaks. Vanemaks saades küsid mõttes ettevaatlikumalt, et oleks ikka õnnelik ja meelerahune olla. Ükskõik mis moodi, võtame alandlikult vastu kõik variandid, mis eesmärki täidavad.

Kui lähedastega midagi juhtub, siis muutub maailm silme ees mustvalgeks. Kaob kõik üldine, ebaoluline, naljatlev. Tead, et on rumalus uskuda ripsmekarva võlujõudu, aga ikka soovid, et lähedasega kõik korda saaks. Iga kord, vankumatult seda üht ja sama väga konkreetset asja. 

Aga nagu nende soovidega ikka. 





In the end there's only love.

Autor: | jaanuar 19, 2021 | Lisa kommentaar (0)

 



Ma tean, et arstid ja õed ei ole süüdi, et patsient haiglas koroonaviiruse sai. Nad annavad endast kõik, et päästa elusid, kaitsta enda ja teiste tervist. 

Minu lähedane, minu 96-aastane vanaema, tegi ka kõik, et end viiruse eest kaitsta. Ta püsis kodus. Aga kui ta põletikuga haiglasse sattus, siis ei sõltunud asjaolud enam temast. Siis oli meie kõigi ülesanne teda kaitsta. Teda ja kõiki teisi vanaemasid, vanaisasid, emasid, isasid. Hoida distantsi, kanda maski, et viirus ei leviks nii kontrollimatult palju.

Teeb kurvaks, teades kuidas tema kandis terve elu hoolt, et teised oleks hoitud. 

Ta hakkas juba algsest hädast paranema, kui viirusesse nakatus. Oma sitkuse, arstide ööpäevaringse järelevalve ja otsustava reageerimisega elas ta isegi viiruse üle. Aga need 4 nädalat, mis ta oli haiglavoodis veetnud, peret nägemata...võtsid viimase füüsilise ja vaimse jõu. 


"Ära muretse, ma panen ise kõne kinni."

"Pane ise kõne kinni, kallis Eveli."

"Panen-panen, ära muretse. Tsau-tsau!"

"Tsau-tsau, kallis Eveli."

"Tsau, kallis Vantsu."



See, mis päriselt tähtis on

Autor: | jaanuar 11, 2021 | Lisa kommentaar (0)

"Täna hommikul veel elus," ütleb värisev hääl telefonis.

Nii algavad vestlused, kui lähedane on viidud haiglasse ja kogu pere elab päev korraga.


Olgu neetud see ajastus. Keegi meie perest ei ole viimase kümnendi jooksul kordagi haiglas olnud. Ja siis nüüd, koroonaajal! Külastada ei saa, saab ainult digiloost uuringute tulemusi lugeda. Saab ühelt haiglast antud numbrilt sadu kordi kinniseid tooni kuulata, et saja esimesel korral avastada, et see ei olegi õige number. Hoopis teine number on õige (ei ole) ja alles kolmandalt (või siis kolmekümnendalt) saab raviarstiga kontakti.

Muidugi saab helistada otse lähedasele. Kelle hääl on nii kurb ja nõrk, et helistajal tuleb süda kurku ja tahab silmade kaudu välja tuksuda. 

Miks ta telefoni ei võta? Kas on uuringutel, ei kuule, ei ulata telefonini? Kas keegi on telefoni laadinud?

Päev päeva järel. Vist on nüüd halvim möödas.


Ja siis tuleb teade, et lähedane on haiglas koroonaviirusesse nakatunud. 




Südamelöögi vältel

Autor: | detsember 28, 2020 | Lisa kommentaar (0)

Tuttav jäi haigeks. Ning meie rõõmuks ja kurbuseks, olime koos olnud hea mitu tundi. 

Lähikontaktne.

Terviseameti koroonadetektiiv sai ainuüksi mu "tere" toonist juba aru, et juba tean, et olen. Iseenesest vahva, et neil nende lõputute kõnedega on nii hea intuitsioon välja kujunenud. 

Kui kevadel ei saanud segaste sõnumite pudrust miskit sotti, siis nüüd oli ilus tunda, kuis protsessid on paika loksunud. Esimene kõne, e-mail infoga, 10. päeva testi broneerimine, test, tulemus SMS-iga.

Nõnda ma siis jõuluhommikul kell 8 järjekorras ootasin, pigem uudishimu kui kartusega. Ei olnud valus, ei olnud isegi vastik. 3 + 3 sekundit pulgaga, 5 sekundit, et nina ehmatusest üle saaks ja oligi kõik. Häid pühi, tublid meedikud. 

Mõtlen, et võib-olla läks isegi hästi. Püsisin kodus, jätsin vahele kõik jõuluostlemised ja kohtumised. Elasin aeglasemalt. See on selline luksus, mida tänapäeval harva saab ja siis on justkui eriti mõnus. Ja tundub, et keegi või miski hoidis mind. Minu panus on D-vitamiini tilkadel, mida olen septembrist saati võtnud. Aga no igatahes.

Negatiivne. 

Jõulud said veidi hiljem jõululiselt tähistatud. Jalutuskäik lumises rabas. Sõit kõrvalteede talve võlumaal.


Lähedane on haiglas ja külastada ei saa, aga muretseda saab.





Hakkan vist salli heegeldama

Autor: | oktoober 22, 2020 | Lisa kommentaar (0)

 


Nüüd on see aeg, kus hommikul ärgates on pime ja sajab. Valgus ja helgus asendub pimeduse ja rõskusega. Veedame hea mitu kuud valdavalt kunstvalguse käes. 

Leidub inimesi, kes ei tee sellest suurt väljagi, kes on leidnud endale mõnusad pimeda aja rituaalid. Eks minagi. Aga kuidas ma ikkagi igatsen naturaalset valgust ja võimalust mõnusates tingimustes värskes õhus olla...

Tavaliselt püüan hoolt kanda, et minu isiklikud patareid oleks pimedaks ajaks laetud. Reisimise, elamuste ja melu kogemisega ja ka vaikselt omaette aja veetmisega. See aasta on arusaadavatel põhjustel olnud vaikne ja tühi. 

Ega tühi koht taha tühjaks jääda. Aga kust leida positiivne emotsioon, kui menüüs on valdavalt koroonaviiruse levik, poliitika meil ja maailmas, regulaarseks muutuv õelutsemine, kius, sarkastilisus, negatiivne foon ja teadmatus tuleviku osas? 

Nõndaviisi on lihtne jõuda seisu, kus maailmas toimuv väsitab rohkem kui jõuab hinge toitvate tegevustega rõõmu koguda. 

Aga ma ei ole kurb või lootust kaotanud. Lihtsalt nendin asjaolusid, et oleks meeles teadlikult vahvaid asju ette võtta.  

Aegamööda muutun oma eluga sarnasemaks

Autor: | oktoober 06, 2020 | Lisa kommentaar (0)


"Aegamööda muutun oma eluga sarnasemaks."

Indrek Hirv


Üks ilus suvi oli ära. Täis vabadust, sotsiaalseid kontakte, emotsioone. 

Suve lõpupoole läks tööl intensiivseks mahuka projektiga ja ühe silmapilgutusega oli käes oktoober. Naljakalt soe, sain veel eelmine nädalavahetus ainult pusaga õues staadionil jalkamängule kaasa elada. 

Ärevatele aegadele vaatamata olen end tasakaalukalt tundnud. Tundnud end tuttavalt oma kehas, oma rollides. Tundnud, et siht on silme ees. 

Aga maailmas toimub üks hullumeelne sündmus teise otsa. Kuulen kõikjalt erinevate perede lugusid ja mõistan, et see ongi elu. Head ajad segamini kehvematega. Neid aegu tuleb aktsepteerida, läbi elada, neist läbi kasvada.

Jah, aegamööda muutun oma eluga sarnasemaks. Reaalsuse aktsepteerimine aitab. 

  




Eestlane, meri ja mets

Autor: | mai 15, 2020 | Lisa kommentaar (0)
12. mail sai 2 kuud kodust elu täis. Viimaks tuli ka sõnum - 18. maist on inimesed oodatud taas kontorisse tööle.

Ja alles nüüd, viimasel nädalal jõudsin kodukontori vabadust laiemalt katsetada.

Juba kolmapäeva õhtust pagesin pisikesse piiriäärsesse suvilasse, männimetsa ja mere vahel. Veel mõned aastad tagasi oli tegu, et mobiililevi E ehk Edge (2G) märk välja meelitada. Aga mastindus on arenenud ning nüüd on valdavalt ekraaninurgas kirjas juba 4G.

VPN töötab kenasti. Zoom töötab kenasti. Tööd teha on rahulik ja mõnus, sest liiklus- ja teetööde müra asemel laulavad linnud ja hingamist saadab merekohin.

Kaminatuli, saun, grill. Soojad värsked pirukad kohalikust pagariärist. Natuke külm tuul mere ääres, aga päike kõrkjates.



Lipuvärvid, kas pole?

Väiksed asjad

Autor: | mai 06, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Kevadist kergust ja rõõmu tuleb aina juurde. Vaikselt, tasaviivu, hakkab minema helgemaks.

Mõned asjad ei muutu ka kõige eriskummalisemalt kulgenud aastal. Näiteks see, kuidas esimene intensiivne päike nina punaseks kõrvetab või kuidas esimest korda paljast varvast muru sisse pista on ütlemata mõnus.

Värske soolakurk maitseb ikka jumalikult. Ja roosad kirsiõied panevad heldima.

Eelmisel nädalavahetusel võtsin esimese kohvi vastavatud välikohvikus. Päike pimestas, päikeseprille ei olnud, must pluus + must pusa + must jope oli kõige halvemini valitud combo maailmas üldse. Aga ikka oli hea.

Ja üle pika aja tekkis tahtmine kanda midagi värvilist, vahvat, läbimõeldut. Oma igapäevase Xenomorph Alieni t-särgi asemel, mis on nädalatega päris armsaks saanud.

Tartu on viimastel aastatel palju kasvanud. Lodjakoda hakkab valmis saama ja Delta hoone jõetrepid on eriti mõnus koht istumiseks, jutustamiseks ja päikese nautimiseks. Inimesi on piisavalt ja piisavalt vähe, et avalikus ruumis oleks mõnusalt lahe jalutada. Mõtlen neile, kes peavad koroonaviiruse piirangute tõttu elama väikestes 16 m2 korterites ja väljuda ei saa või peavad tänavaid tuhandetega jagama. Meil on ruumi ja rõõmu.

Vaikselt hakkavad ka piirangud leevenema. Ootan huviga, millisesse maailma jõuame kahe nädala pärast. Misiganes ka saab, we'll make it work. Lihtsalt vahepeal tuleb endale meelde tuletada asju väiksema traagikaga võtta.

Aga kinno tahaks ja popcorni üüratu koguse soolaste maitseainetega ka.


Igatsen

Autor: | aprill 23, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Joon oma filmiviktoriinilt võidetud PÖFF-i kruusist kohvi ja igatsen.

Igatsen oma traditsioonilisi käike, mis on siiamaani iga kevad hingerahu ja energiat toonud. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali. Roheliste Rattaretke. Ja volbriõhtut, mille tähistamise käigus kipub meel alati kurvaks minema, aga natuke melanhooliat on ka hinge kasvamisele hea. 

Kohvi igatsen tegelikult ka. Või õigemini, mida see sümboliseerib. Seda kanget kruusitäit, millega alustan tööpäeva kontoris. Seda vahust cappuccinot, mida väikses hubases kohvikus sõpradega ühist mängu mängides ja jutustades joon. Ja natuke ka seda kohvi, mis pihku soojendab, kui klapid peas õues jalutan. It's not only the coffee, it's the state of mind. 

Ja kurvastan, sest kõik märgid näitavad, et veel väga pikka aega ei saa me avalikus ruumis tunda sellist muretust kui varem. Vaimselt on väsitav iga puudutust läbi mõelda. Mitte kinni haarata käsipuust, mitte vajutada sõrmega valgusfoorinuppu. Kõik, mis on ühine, vajab vältimist või läbimõeldud käsitlemist. Oleme oma tegevustes omapäi ja iseseisvad. Iseenese-eest-seisvad.


Erimoodi argipäev

Autor: | aprill 13, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Võtsin üle pika aja postkastist reklaamlehed välja, mida oli sinna kogunenud juba paras patakas. Olen postiteenuse üle juba pikalt iseendaga aru pidanud. Postiljonid peavad katsuma sadu uksi ja postkaste. Reklaamlehed on jällegi vahvalt libedad, kus viirusel on hea mitu päeva peesitada. Muidu võiks ju jätta need paariks päevaks postkasti settima, aga neid tuleb ju iga päev juurde! Siiamaani olen pataka iga nädala tagant tuppa esikulauale toonud ja vähemalt 48 tunniks puutumatult sinna jätnud.

Aga muidu.

Ohutunne hakkab natuke järgi andma. Nakatunuid tuleb juurde vähe, päike paistab, aprillikuu on käes... Jalutuskäigul sõpradega & vestlusel naabriga kipub vahe 1-1.5 meetri peale kahanema.Vaikselt kasvab tahtmine kohvikust kohvi võtta, kuskilt mujalt jäätist. Ja äkki ikka hüppaks poest läbi, sest viinamarjade isu tuli....Üha enam tekib kiusatus luua kontakte, mis ei ole ilmtingimata hädavajalikud.

Samas meenuvad ka kõik need korrad, kus saatus on valvsuse kaotamisel kohe 1:0 ära teinud. Näiteks kui tuleb esimene soojem (mitte soe!) päev ja mütsi pähe ei pane. Ja kõik need muud vahvad olukorrad, kus üks kord sajast teed midagi veidi teisiti ja kohe jääb see kellelegi silma või maksab kuidagi õnnetult kätte.

Et siis.

Kui varasemalt tuli ettevaatlikkus enesestmõistetavalt, kas kartusest või eriolukorra aktuaalsusest, siis nüüd on jõudnud kätte argipäev. Vaja on endale teadlikult meelde tuletada, miks ja mida me teeme (või ei tee). Ei tohi valvsust kaotada.

Täna sai mul täis üks kuu kodukontorit & sotsiaalset distantseerimist. Kuigi kõik märgid näitavad, et vähemalt üks kuu tuleb veel, siis tunne on, et umbes koera saba jagu on vaja veel ühiselt pingutada. Peame iga hinna eest vältima eraldumise lõpetamist "kaks nädalat liiga vara". Ma ei taha mõelda, mis saaks siis, kui kiirustamise tulemusena tuleks kohe uus suurem nakatumiste laine peale, mis omakorda tähendaks +2 kuud karantiini. See mõjuks moraalile (tervisele, majandusele) laastavalt. Nii et keep calm & carry on. On küll raske, aga veel rohkem, on oluline.

Kui reedetunne kaob

Autor: | aprill 07, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Päevad on juba ühte nägu.

Eelmine nädal märkasin, et reedetunne on kadunud. Teate küll, see "jeeeee, tund aega on tööpäeva lõpuni, siis kaks-ja-pool vaba päeva, kus teeme kõike ägedat, mida argipäeval ei tee!" tunne. Sest võib-olla olen ma vaimuvaene, aga nüüd näevad mu nädalavahetused välja umbes samasugused kui argipäeva õhtud. Koristamine, söögitegemine, heal juhul jalutamine.

Loen uudiseid ja teeb natuke ärevaks.

Bronxi loomaaia tiigritel ja lõvidel diagnoositi koroonaviirus, mille nad olid saanud oma talitajalt. Kui hästi liikide vahel viirus edasi kandub ja kui kergesti/raskesti loomad läbi põevad? Ei julge edasi mõtiskleda, mis siis saaks, kui näiteks inimeste pidamisel loomakarjad massiliselt nakatuma ja surema hakkavad... Ja kauaks siis ka metsloomad kaitstud on.

Boris Johnson viidi intensiivi. Olgu nende nakatumise asjaoludega kuis on, murelikuks teeb ikka. Ehk vähemalt maailm mõistab nüüd paremini, et viirus võib siruli tõmmata ka 55-aastase. Ja ei loe, kui palju on võimu või raha.

Mõtisklen, kas meile tuleks võib-olla kasuks paremini teadvustada ja mõista enesepettust, mida me kõik nii märkamatult viljeleme.

Vaatasin eile TV3-st saadet "Surmasuust pääsenud", kus eestlanna jutustas, kuidas paljudel heaoluühiskonnast pärit turistidel oli tsunami järel siiras ja tõsine ootus "saada päästetud". Neile ei mahtunud pähe, et keegi ei tule neid kohe aitama ja nende eest hoolt kandma. See on see, mis juhtub praegu ja veel hullemini. Isegi kui haiglas tehakse elu päästmiseks kõik, mis antud hetkel võimalik, ei saa kõik inimesed päästetud. See ei ole isegi päästjate kätes.

Mind viib kimbatusse retoorika, et terve ja tugeva inimesega ei tee koroonaviirus suurt midagi. Ei rahusta ka statistika, et 90%+ surnutel oli 1-3 kroonilist haigust juba all. Vahva teada, aga seda et...kui palju tead sina oma tutvusringkonnas üle 50-aastaseid mehi, kellel ei ole probleemi kõrge vererõhuga?

Ehk oleks aeg reaalsusega tõtt vaadata. Mida aeg edasi, seda noorematel on kroonilised haigused. Rahvastik on vananev, tüsenev ja aina rohkem stressis. Ilmselt ei tee paha endale tunnistada, et jube vähestel meist on ideaalsed eeldused koroonaviirusega suurepäraselt toimetulekuks. Ja isegi kui endal on...aga lähedastel?


Ellujäämisest...ja arengust?

Autor: | aprill 02, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Samal ajal kui USA president Trump loodab piirangud lihavõteteks lõpetada ja Suurbritannia peaminister praalib koroonapatsiente ravivas haiglas kätlemisega (ja jääb koroonaviirusesse), õpib suur osa ülejäänud maailmast kaine meelega uue elukorraldusega hakkama saama.

Ei ole lihtne lugeda uudiseid 16-aastasest, kes suri Prantsusmaal, 14-aastasest Belgias, USA 6-nädalasest beebist...ja seda tuhandeteni küündivat igapäevast numbrit Itaaliast. On peresid, kus toimetuleku mure ületab tervisemure. Seda enam on vaja väikseid inimlikke momente, et koos paremini hakkama saada.

Elan väga kaasa ettevõtetele ja ettevõtmistele, mis püüavad hinge sees hoida. Nii otseses kui kaudses tähenduses. Müts maha konkurentide ees, kes organiseerisid ühise kojuveoteenuse. Nende ees, kes on pildistanud turumüüjat hoidmas käes silti oma telefoninumbriga ja lubadusega värske kraam otse koduukseni viia ning sõnumit hiljem veebis levitanud. Nende ees, kes otsivad uusi viise tooteid ja teenuseid pakkuda, kasvõi pakkudes veebipoes 40 euro eest 50 eur baarikrediiti tulevikus kasutamiseks. Whatever works! 

Ja loomulikult ettevõtete ees, kes on annetanud olulisi kaitsevahendeid haiglatele või oma tootmise kibekiirelt ümber organiseerinud. 

Müts maha ka kultuuriinimeste ees, kes annavad live-kontserte, loovad olulise sotsiaalse sõnumiga reklaame ja näiteks leiavad mooduse tükikese kunsti tasuta anda, koos võimalusega oma äranägemise järgi ühel või teisel viisil toetada.

Häid ja tunnustavaid kaasanoogutusmomente on tegelikult olnud nii palju, et päris kõigest ei jõua kirjutada, Internetis saab enne ruum otsa. 

Siiamaani kõige tugevama emotsiooni andis Orelipoisi (Jaan Pehk) live-kontsert Facebookis. Ka president Kersti Kaljulaid liitus ja sai oma sooviloo. Live-i aegsed kommentaarid olid positiivsed ja toetavad. Ning pärast kontserti sai soetatud mitu purki Jaani tehtud kimchit. 




Kõige soojem tunne tuli aga sisse täna pärastlõunal, kui minu peaaegu 65-aastane isa jagas rahulolevat kommentaari video vahendusel tehtud joogatreeningu kohta.


See on äge ja oluline, kuidas võimatuks peetud asjad võimalikuks osutuvad. 

Riigimees Meri ütles, et olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Nüüd saan vist esimest korda päriselt aru, mida see ütlus tähendab. Eesti Vabariigi taastamise ajal olin veel liiga noor, et maailma sellise pilguga vaadata. Praegu on ka olukord väga sitt, ent samas tunnen esimest korda elus nii kiiret kohanemist, uute võimaluste loomist ja innovatsiooni. Sest peab.

Lõpetuseks tuleb meelde üks vahva taganttõukamisemõte, mida kunagine juht tihtipeale kasutas.

Ära ütle mulle, kuidas ei saa. Ütle, kuidas saab!





Hoia vahet & hoia positiivset meelt

Autor: | märts 28, 2020 | Lisa kommentaar (0)


Kolm aastat tagasi, täpselt samal ajal, olin ma 5 nädalat kopsupõletikus. Neist viimased kaks kodus haigusega võitlemas. Tol ajal oli mul palju abi sõpradest, kes poest toitu tõid, et ma ise ei peaks minema.

Kaks aastat tagasi, täpselt samal ajal, võtsin pikema puhkuse kahe töökoha vahel. Õppisin nautima üksi jalutamist - tundide ja päevade viisi, klapid peas või mõnikord ka mitte, Toomemäel ja Raadi mõisapargis ja Jänese matkarajal ja kõikjal mujal. Kõik linnaosad said läbi käidud. 

Aasta tagasi, täpselt samal ajal, olin puhkusereisil kaugel-kaugel Eestist.  





Mõtlen tagasi ja olen tänulik, et...
...olen veel terve.
...saan praegustes oludes praktiseerida ja oskan nautida üksi jalutamist.
...olen turvaliselt kodus, mitte kuskil kolmandas riigis lõksus.


Koos ja üksi

Autor: | märts 27, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Teisipäeval, 24. märtsil lähen peale tööd sõbrannadega jalutama. Meil on traditsioon vähemalt kord nädalas kolmekesi kokku saada ja nädalamuljeid vahetada, kas kellegi juures või kohvikus. Nüüd ei ole see mõeldav ja paneme hoopis kokku plaani ühiselt jalutama minna. Mõistagi, 2-meetriste vahedega.

Saame kokku päikeseloojangu ajal Karlovas. Jalutame väikestel tänavatel ja teeme pikemaid seisupause parkides. Pauside ajal seisame kolmnurgas.

Üks sõbrannadest jagab kogemust, kuidas Võrus viis korstnapühkija oma maskivaru arstidele. Jagame omalt poolt lugusid asjalikest ja südamlikest tegudest. Kontrastina ka lugusid sellest, kuidas maailmas meditsiinitarvikuid tarnivaid lennukeid kaaperdatakse ja kuidas üks Itaalia linnapea Euroopa Liidu lipu emotsionaalselt maha võttis, sest siiani on abi tulnud vaid Venemaalt...

Küllap olen naiivne, aga ma tõesti ei arvanud, et vaid päevadega on liitudest, solidaarsusest ja üksteise toetamisest saanud "iga riik enda eest". Või paistab meedias välja ainult halb? Hapu kirsina tordil levib meedias uudis, kuidas Trump üritas ühe Saksa firmaga teha eksklusiivset kokkulepet, et nende töös olevat vaktsiini saaksid kasutada ainult USA kodanikud.


Õigeusu kiriku teadetetahvlil on kirjas, et avalikud jumalateenistused on peatatud. Kõrval oleval lehel on ära trükitud palve viirusepuhangu puhul.

Natuke peale seitset loeme meediast uut "2+2" korraldust. 2 inimest, 2 meetrit. Teeme tänavanurgal mälestuseks veel pildi, kuidas seisame üksteisest 2-meetriste vahedega kolmnurgas ja jalutame igaüks oma kodu poole.

Ületab limiiti

Autor: | märts 26, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Pühapäeval, 22. märtsil võtame ette pikema sõidu Peipsi kanti. Tagasiteel otsustame läbi käia kohalikust "maapoest", et vanematele tuttavatele piima viia ja endale veidi söögipoolist soetada.

Kuna ei ole seda käiku plaaninud, et ole mu kotis ka latekskindaid. Sisse astudes desovahendit ei märka. Kas polnud või oli silma alt liiga hästi ära peidetud. Võtan järjest kinni külmkapi uste käepidemetest - et võtta piima, et võtta hapukoort, et võtta jogurtit. Täpselt samamoodi palja käega kui üks enne mind ja järgmine poekülastaja kohe pärast mind. Katsun kilekotirulle, sest kuhugi tuleb pirnid panna. Kassasse jõudes võtan kraami jaoks paberkotid, sest kuskilt meenub, et paberkotil pidi vist viirus vähem aega eluvõimeliseks jääma kui plastikul.

Arve tuleb 38 eurot. Jõuan juba rõõmustada, et viipemakse limiiti tõsteti 50 peale. Aga kaardimakseautomaat teatab mulle lakooniliselt "ületab limiiti". Pettun, lükkan kaardi sisse ja vajutan PIN-koodi nuppe. Pakime kõik asjad kottidesse ja istume autosse. Desovahendit ka ei ole. Meenub artikkel, kus sama kandi rahvas kurtis, et suurel seltskonnal sümptomid, aga kahjuks ei testita.

Ja siis vajub üks juuksesalk silma...
Sellest päevast hakkan juukseid väga mitteminulikult patsis kandma.

Jätame tuttavate juures koti piimaga välja ja räägime üle vajaduse pakendid üle pesta või vähemalt ööpäevaks puutumatult "settima" jätta. Parem liiga ettevaatlik, kui...

Tunnen end ebamugavalt kuni olen saanud kodus käed seebi ja sooja veega ära pesta. Ja rohkem läbimõtlemata poeskäike enam endale ei luba.


Koroona vs jalgpall 2:0?

Autor: | märts 25, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Nädalavahetus jätkub päikesega ja veedan õues aega nii palju kui võimalik. Kutsun laupäeval sõbra jalutama ja kõnnime tunde ringi viisaka 2-meetrise vahega. Linnas on rahvast jälle vähe, küllap sõitnud maale ja metsaradadele.

Tatsame heatujuliselt ringi kuni jõuame Mart Reiniku staadionile. Seal avaneb pilt, kuidas ca 10 poissi mängib miniväljakul jalkat - füüsiliselt, agressiivselt, tõugeldes, pideva kontaktiga. Teine 10 elavad puntras pealtvaatajatena kaasa. 

Jumal, sa näed ja ei mürista.




Mõtlen kiirelt, kuidas sekkuda...aga ei julge. Tõenäoliselt saan ainult sõimu osaliseks. Alles hiljem kodus taipan, et oleksin võinud teada anda Tartu heakorratelefonile 1789. Seekord olin möku, järgmine kord targem. 

Must tee apelsiniga

Autor: | märts 25, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Reedel, 20. märtsil tunnen, et hing ihkab rohkemat kui lahtise akna all istumist ja lähen teen esimese jalutuskäigu. Küll oleks hea vähemalt ridaelamus elada, mõtlen, kui küünarnukiga ettevaatlikult kaks kortermaja ust avan. Välja veel saab poolkontaktivabalt, aga tagasi tulles ei jää muud üle, kui 2x uksenupust kinni võtta ja tõmmata.


Linn on tühi. Üksikud inimesed tõttavad kiirel sammul sihtkohta ja tundub, et esimest korda ajaloos ei ole ka teeremondist kellelgi sooja ega külma. Päike paitab põski ja võtan plaani nii palju D-vitamiini sisse laadida kui saab.


Teen pausi Vallikraavi tänaval, et vaikusest pilti teha. Nurga tagant ilmub välja neiu, kes näeb mind kaugelt. Meil on kahepeale terve tänav, ent ometigi otsustab ta mööduda minust nii lähedalt, et tema käsi käib vastu minu kotti...

3 tundi, 2 välisukse nuppu ja 1 põhjalik kätepesu hiljem olen tagasi kodus. Viimane lõpp läks päris jahedaks ja natuke jahedust on veel sees. Teen suure kannutäie sooja teed ja joon kõik ära.

Uinumine on tõsiselt raske. Süda peksab, und ei tule, mingi naljakas värin on sees. No mis asi see veel on? Vaevalt ma nüüd õues käimisest ärevushäire sain?

Hommikul taipan - ma ju joon kohvi ainult kontoris ja pole rohkem kui nädal aega kodus midagi tarbinud. Eks selles kannutäies mustas tees oli parajalt virgutav kogus kofeiini... :)

Inimestega rääkimisest

Autor: | märts 24, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Minu tutvusringkonnas on mõned inimesed, kes täiesti põhimõtteliselt meediat ei tarbi. Mina olen nende vastand!
Mulle õudsasti meeldib olla uudistega kursis ja lugeda ka artiklite kommentaare, et mõista, mida teised infost välja lugesid ja kuidas reageerisid. IT-projektijuhi rollis on toimepidevuse teemad alati laual olnud ja mis seal salata, mul on pisike kirg kriisikommunikatsiooni vastu. Seetõttu olen regulaarselt jälginud valitsuse ja Terviseameti poolt jagatavaid sõnumeid.

Esimese emotsiooni pealt kritiseerida on imelihtne. Olen püüdnud aja jooksul kasvada mõistvamaks inimeseks. See ei ole nii imelihtne...

Seega, kui kõik läheb hästi, katsun esmalt asetada end teiste kingadesse ja mõtiskleda, mis kõik võib taustal toimuda ja mis esmapilgul välja ei paista.

  • Suure tõenäosusega on ekraanilt nähtav valitsusliige või Terviseameti ametnik viimased 20 päeva 16-tunniseid päevi teinud, kriisinõupidamisi nii varavalges kui hilisõhtul.
  • Isegi kui sa ei tohi avalikkuse ees olla väsinud, ärritunud, pettunud ja mures, siis sa oled väsinud, ärritunud, pettunud ja mures. Asjade pärast, mida ei ole sobilik kogu Eestiga jutuks võtta.
  • See inimene, kes peab praegu kaamera ees kõnelema, võib olla väga tubli ja asjalik oma igapäevatöös. Istuda järsku mitme kaamera ees, valguslambid otsaette suunatud, teadmisega, et pilt liigub otse interneti ja televiisoripildi vahendusel sadade tuhandete vaatajateni, on harjumatu ja vastikult ebamugav tunne. Mitte unustada kokkulepitud jutupunkte, meeles pidada ja mõtestada pikki ja lohisevaid küsimusi ajakirjanikelt, vastata sisukalt, teemasse, kasutades õigeid sõnu ja sõnumeid - see kõik nõuab harjutamist ja oskust. Mõned inimesed, kes kriisiga seoses on pidanud sõna võtma, on harjunud kaamerate ees kõnelema. Mõned neist ei ole pidanud seda veel kunagi elus tegema. 

Küll aga lõppeb mu empaatia, kui Terviseamet nimetab kinnitatud juhtumite arvu järjepidevalt nakatunute arvuks, toimetab ristivastupidiselt WHO juhistele ja jagab muid arusaamatuid sõnumeid, püüdlusega varjata reaalseid põhjuseid. 



Olen alati arvanud, et aususel põhinev kommunikatsioon on parim kommunikatsioon. See seisukoht ei pruugi olla kuigi populaarne, aga.... Me elame infoühiskonnas. Tegelikud põhjused tulevad alati välja. 

Alati on mõistlikum olla aus ja selle eest peksa saada, kui üritada põhjendada jaburaid sõnumeid, millesse isegi ei usu, teades reaalseid motiive.

1. Ütle ausalt välja, et me ei testi, sest meie kaitsevahendite ja testide varud on otsakorral.
2. Ütle ausalt välja, et eelmised sammud põhinesid puudulikul infol. Ütle, et nüüd on meil rohkem ja adekvaatsemat infot ning sellest lähtuvalt muudame suunda ja strateegiat.
3. Ütle ausalt välja, et...

Palun anna mulle ausat infot hetkeolukorrast ja võimalus mõista, miks sa midagi teed, täpselt nii nagu teed. Selleks, et su nõuandeid tõsiselt võtta, on mul vaja sind usaldada.

Aitäh, Kuressaare Haigla, suurepärase kriisikommunikatsiooni eest. Te loote väga hea eeskuju, kuidas tegelikult infojagamine võiks käia.



Rahu, ainult rahu

Autor: | märts 23, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Loomeinimesed küsivad sotsiaalmeedias, mida kõike me nüüd vaba ajaga peale hakkame. Ja siis postitavad kogutud vastuseid: teen joogat, loen raamatuid jne.

Kõigepealt vihastan. Mis kuradi vaba aeg? Paljud peavad jätkuvalt füüsiliselt tööl käima ja need, kes saavad kodukontorisse jääda, peavad samuti tööülesanded samas mahus & kehvemate vahenditega (väiksem monitor, aeglasem ühendus ja mida kõike veel) ära tegema!

Aegamööda mõistan, et olen esialgse reaktsiooniga ülekohtune olnud. Vägagi okei on avada end mõttele tegeleda vajalike ja lihtsalt mõnusate asjadega, mis kiire elu kõrvalt unustusse vajunud.

Kuigi minu teekond kontorisse ja sealt koju on võrdlemisi lühike, tunnen siiski kodukontori puhul võitu ajas. Kahtlustan, et võib-olla aitab ainuüksi mõttest, et aega on rohkem. Igatahes avastan, et lõunapausi ajal ja peale tööd on järsku aega digipilte sorteerida, jooga hingamisharjutusi õppida, sahtleid koristada ja isegi üks rõõmsates värvides randmesoojendaja heegeldada. Teen juustuküpsiseid. Kõik need tegevused aitavad rahulikku meelt hoida. 

Diskleimer: mul ei ole kodus väikseid lapsi. Mõistan hästi, et see on paljude jaoks paralleelmaailm, millest kõnelen.


Kuigi sotsiaalsus on vahva ja annab õigetes oludes energiat juurde, siis olgem ausad, teistpidi on see ju väsitav ka. Oleme nii harjunud rabelema ja tempot tegema, kõiges kaasatud olema. Seniks kuni jalga gaasipedaalilt maha ei võta, tundub end koju isoleerimine talumatu piinana. 

Jah, suure tõenäosusega ei suuda me vältida probleeme, mida lahendada, raskeid otsuseid, mida vastu võtta ja pusasid, mida lahti harutada. Aga tuleb lasta tempo alla, rahuneda. 

Igaüks oskab kohe nimetada mitu asja, mis läksid praegu keerulisemaks. Aga mis muutus uue elukorraldusega paremaks? Võib juhtuda, et häid asju märgates muutub ka koduseinte vahel olemine ja edasi toimetamine kontrolli all olevaks ja võimalik, et suisa mõnusaks. 



#püsikodus

Autor: | märts 22, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Teisipäeval, 17. märtsi hommikul on põhjust rõõmustamiseks. 14 päeva on möödunud välisreisilt naasmisest ja enesetunne on jätkuvalt väga hea!

Aga kui aus olla, siis vahepealseid ülemaailmseid eskaleerumisi arvesse võttes, ei teki üldse tahtmist oma nina välja pista. Ja niiviisi kujuneb, et olen nädal aega järjest kodus, kordagi väljumata.

Saan teada, et naabripoiss käib kord päevas oma pontšakat kassi rihma otsas hoovis jalutamas. Ja kui palju ägedaid koeri mu naabruskonnas elab! Linnud lõõritavad varahommikuti ja päike paistab kodukontori nurka päris mõnusalt - ei pimesta ekraane, aga loob soojust ja valgust.

Aga selguvad ka mõned teistlaadi tõsiasjad. Näiteks mõistmine, et nii parempoolne kui ka üks vasakpoolsetest naabritest teeb parajasti remonti. Ja akna all remonditakse parajasti kõrvaltänavat.

Näen nii mõnigi kord, kuidas 8 teetöölist seisavad tihedas ringis. Ja kuidas Wolti kuller kõigepealt asetab oma seljakotikasti maha ning seejärel ulatab toidukoti vastasmaja naabrile käest kätte. 

Nii palju siis kontaktivabadusest või vahemaa hoidmisest?

Korraks tekib trots - kui kõikidel on nii pohhui, siis miks mina nii hoolikas pean olema. Aga see trots kaob ruttu. Kui ei ole vältimatut vajadust välja minna ja mittepereliikmega füüsilist kontakti luua, siis ma lihtsalt ei tee seda. Lihtne! Päriselt ka. See on lihtne. 

Üks mu hea sõber ütleb tihti: whatever you do, do it better. 

Isegi kui eile ei tulnud distantseerumine päris hästi välja, siis alati võib tänasest paremini üritada.  

Kaugtöö

Autor: | märts 21, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Laupäeval, 14. märtsi õhtul tuleb tööandjalt e-kiri, mis palub kõikidel, kel vähegi võimalik, jääda kodutööle. Ei miskit põrutavat, olen teistest juba ühe kodutööpäeva võrra ees.

Esmaspäeval tuleb kaugtöö tuleproov. Remote Desktopid ja VPNid ägavad koormuse all, aga meie IT inimesed on tublid ja lahendavad probleemid esimese ööpäeva jooksul. Töötades IT-projektijuhina ja toimetades üle osakondade, näen väga erinevaid lähenemisi ja ettepanekuid töövahendite kasutamiseks.

Kõige paremini sujub suhtlemine osakonnaga, kes on juba varasemast end tervenisti Slackis sisse seadnud ja võtab kohe videokoosolekuteks kasutusele Zoomi. Mõlemad on väga tänuväärsed vahendid.

Slack võimaldab kiirelt ja operatiivselt suhelda, nii et kõik vestlused on teemade kaupa mõnusasti leitavad. Samuti on seal juba vaikimisi loodud ka nö kohvinurga grupivestlus, kus saab kolleegidelt uurida, kuidas neil läheb ja kasvõi omavahel nippe vahetada, kuidas kodustes tingimustes lastele tegevust leida. Inimlik digikontakt on isolatsioonis olles olulisem kui kunagi varem.

Zoom on ülilihtsasti käsitletav videokoosoleku rakendus, mida saab alla laadida nii telefoni, arvutisse või vajadusel kasvõi läbi veebi kasutada. Selle kasutamine ei nõua suurt algset installimist, seadistamist ega erilist tehnilist taipu. Heli- ja videokvaliteet jäävad hämmastavalt heaks ka niru interneti tingimustes.

Mõlematel on ka tasuta versioonid olemas - Slack hoiab ajalugu kuni 100 000 sõnumit ning Zoom võimaldab teha max 100 osalejaga kuni 40-minutilise videokoosoleku. Õnneks neid 40-minutilisi koosolekuid võib teha lõputult, samuti ei rakenda Zoom seda piirangut päris esimestel koosolekutel, et potentsiaalsed kliendid aimu saaks, kui asjaliku vahendiga on tegu.

Olles viimased 10a töötanud kontoris, kodus, kliendi või koostööpartneri juures, rongis, bussis, autos, kohvikus ja isegi lennujaama ootesaalis, ei ole kaugtöö minu jaoks enam kuidagi eriline. Aga ma siiralt loodan, et ettevõtted ja asutused, kes varem sellele ei mõtlenud, leiavad nüüd tõuke see võimekus luua. Samuti, varasema kokkuleppe puudumisel, ärge jätke töötajaid vaidlema, kas omavaheline (video)kommunikatsioon saab toimuma Facebookis või Skypes. Andke omapoolne soovitus ja sellega kaasnev selge juhend. Need, kes üksmeelselt kindlat vahendit armastavad, hakkavad niikuinii seda kasutama, kuid soovitusest on palju kasu neile, kes esimese hooga üldse ei tea, kust otsast pihta hakata.

Kuigi keegi seda välja ei ütle, on juba esmaspäeval selge, et kaugtöö kestab oluliselt kauem kui paar nädalat...




Karantiini!

Autor: | märts 20, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Neljapäev, 12. märts. Jõuame turuhoonest suitsuvorstilattidega tagasi. Poetan latid kotiga laua alla ja koolitus jätkub. Umbes tunnike enne koolituse lõppu hakkab sosistamine ja elevus. Kuuldavasti tuleb käskkiri, mis käsib koju jääda kõigil, kes on viimase 14 päeva jooksul saabunud või saabuvad välisriikidest.

Ja tulebki.

Võtan oma vorstid, läpaka ja asutan end koju. 10 päeva sai siis tööl käidud, viimased 4 vaja kodukontorist toimetada.

WC-paber on juba õnneks ammu olemas.

Samal ajal kuulutab valitsus välja eriolukorra. Koduõpped, sanitaarkontrollid, karantiinid riskipiirkonnast saabumisel. Nahhui, mida te lambad paanitsete õhupall lendab heleda plaksuga katki ja toidupoodides algab osturalli. Mu pragmaatiline "vetsupaberit ja suitsuvorsti" mantra saab järgmistel päevadel märgilise tähenduse, kui iga kui viimne rull ära ostetakse.

Kiire kontroll näitab, et vähemalt mõneks ajaks on kindel tunne:
1. Ravimeid ja vitamiine on piisavalt.
2. Toitu on omajagu varutud, sh ka värsket kraami. Teen peas plaani, millises järjekorras tarbida ja kuidas midagi hoiustada, et maksimaalselt kaua säiliks.
3. ...ja loomulikult jätkub ka vetsupaberit. Mitte küll aastani 2054, aga vähemalt paar järgmist kuud.

Natuke on kahju, et telekat ei jõudnud osta. Ja teistpidi hea meel, et see kulutus tegemata jäi.

Meediast lahmab koroonaviiruse ja eriolukorra uudiseid. Samal ajal kui ametlikud uudised kütavad ärevust ja frustratsiooni ning kubisevad vastuolulistest sõnumitest, hakkab ühiskond leevendust otsima hoopis huumorist.




"Suitsuvorsti ja vetsupaberit"

Autor: | märts 20, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Esmaspäeval, 9. märtsil tähistatakse töökohas naistepäeva. Kõik naised seisavad tihedalt külg-külje kõrval, kui meeskolleegid kõnesid peavad. Tort maitseb väga hästi.

Kolmapäeval, 11. märtsil algab analüüsivahendi koolitus. Istume ca 12 inimesega kõrvuti ümber laua. Õppejõud demonstreerib graafikute ja aegridade ilu COVID-19 andmete pealt. Vaatame ja arutame koos neid eksponentsiaalseid kasvavaid jooni ja tulpasid. Näeme projektoriekraanilt maru selgelt, mis toimub, aga see vist ei jõua veel meie teadvusesse.

Esimese koolituspäeva lõpus jääb veel tund aega tavatööks. Enne kojuminekut arutame toakaaslastega, mida kriisiks varuda. Teen nalja, et plaan on kindel, tuleb osta suitsuvorsti ja vetsupaberit. Aga minu peas ei ole see enam ainult nali, vaid täpselt nii kavatsengi talitada. Sest Telegrami (kiirsuhtlusrakendus, mitte uhhuuportaal) itaaliakeelsest koroonauudiste kanalist tulev info paneb pikalt mõtlema.

Teistes Eesti jutugruppides valitseb veel üleolev suhtumine. Lõpetage paanika! Grippi sureb palju rohkem! Kui tervis on korras, siis see on nagu iga teine suvaline nohu. Inimesed on hulluks läinud, haha, on ikka lihtsameelsed. Võrreldakse gripi ja koroonaviiruse nakatumist ja suremust, aetakse numbrid omavahel sassi ja tehakse selle pealt äraspidiseid järeldusi.

Esialgu vastan veel tasakaalukalt: me ei paanitse, me valmistume. Aga pisteline naeruvääristamine hakkab mind pahaseks tegema. Hakkan näiteid tooma oma 95-aastase vanaema kohta ja küsin, kui vanad on ärplejate vanemad ja vanavanemad.

Sõbrad on jagunenud kahte lehte - need, kes vaikselt märtsi-aprilli majutusi tühistavad ja kahjusid minimeerivad ning need, kes on hambad ristis talvekaamose üle elanud ja kavatsevad veel nui neljaks puhkama sõita.

Neljapäeva lõunal, 12. märtsil otsustan vaikselt tegutsema hakata. Sööme rahvarohkes kohas lõunat ja läheme veel 15 minutit enne lõunapausi lõppu kiirel sammul Turuhoonesse. Ostan kuus latti suitsuvorsti.





Business as Usual

Autor: | märts 19, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Teisipäev, 3. märts.

Hindan hommikul kiirelt faktid üle:
1. Prantsusmaa ega Belgia ei ole riskipiirkonnaks kuulutatud.
2. Enesetunne on väga hea. 
3. Tööandjalt ei ole tulnud juhiseid sellisel juhul kodus püsida.

...ja lähen rahulikult kontorisse tööle. Sarnaselt mitme teise kolleegiga, kes on just koolivaheaja puhkuselt naasnud.

Mõtlen märtsi teises pooles toimuvale töölähetusele. Juba nädal tagasi on projekti juhtpartner - itaallased - võtnud jutuks võimaluse üritus edasi lükata. Nende kirjast õhkub närvilisust. Teisipäeva hilisõhtul tulebki otsus mais teisele katsele minna. 

Eestis on nüüd kinnitatud juhtumeid 2. Tööpäevad mööduvad tavapäraselt, kuigi koroonaviirus hakkab vaikselt aina rohkem teemaks tulema.

Käin sõbrannadega reedel, 6. märtsil restoranis õhtust söömas. Tagumises saalis on suurem seltskond auväärset 90-ndat sünnipäeva tähistamas. Vägev värk.

Pühapäeval, 8. märtsil teen aga mitmetunnise jalutuskäigu. Päike paistab, on tõeliselt helge päev ja paljud on tulnud välja seda nautima. Aga Hiina ja Itaalia uudised jooksevad juba Telegrami chattidest sisse. Vägisi tikub pähe mõte, kas peaksin selle vaatepildi ja tunde hästi meelde jätma. Kõhutunne ütleb, et varsti kõik muutub...



Rõõm enne vaikust

Autor: | märts 18, 2020 | Lisa kommentaar (0)
1. märts. Olen just jõudnud rongiga Prantsusmaalt Lille-ist Belgiasse.



Nädalavahetuse linnapuhkus hakkab läbi saama. Tuju on hea, jalutame reisikaaslastega Brüsselis linnapeal, söön maailma kõige maitsvamat Belgia vahvlit ja lõpetame õhtu Deliriumi baaris. Siiski Belgia õlled, mõnus! Imestan, et isegi pühapäeva õhtul on baarid rahvast täis.



Esmaspäeva varahommikul sõidame rongiga lennujaama ja sätime end värava juures ootele. Mainin reisikaaslastele, et olen kogu reisi peale kokku näinud ainult 6 maskiga inimest. Nii Prantsusmaal, Belgias kui ka Eestis on sel ajal üksikud kinnitatud koroonaviiruse juhtumid.

Väravast transpordibussi jõudes märkan, et ühel noorel tüdrukul on jube paha olla. Igaks juhuks oksendab ta enne bussi astumist veel lennujaama alale, enne kui paberkoti pihku pigistab ja koos emaga bussi tuleb. Tunneme kõik mõttes kaasa ja samas loodame, et seda jubedat kõhuviirust ise külge ei saa. Mis saaks olla hullem kui üks vastik kõhuviirus...

Lennukis selgub tõsiasi, et tüdruk istub minust kaks rida eespool. Piisavalt lähedal, piisavalt kaugel.

Tagasilend on vähemalt 90% täituvusega. Sõbrad istuvad eespool, mina võrdlemisi taga ja imekombel üksi kolmeses reas. Päike paistab, soe ja mõnus on olla. Loen telefonist raamatut, milleni ma muidu kuidagi ei jõua kui ainult pikemate lennureiside ajal.







Sissekanne #1

Autor: | märts 18, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Aitäh, Kirjandusmuuseum, üleskutse eest!


Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kutsuvad inimesi üles kirja panema oma mõtteid ja tegemisi seoses eriolukorraga
Kutsume üles pidama eriolukorra päevikut, sh mõtisklema selle üle
  • kas ja kuidas on igapäevaelu võrreldes varasemaga muutunud,
  • millele pöörate võrreldes varasemaga rohkem ja millele vähem tähelepanu,
  • millised on teie suhted lähedaste ja sõpradega, kas ja kuidas need muutuvad,
  • millised on teie hirmud ja lootused.
Kirja võib panna ka muutusi riigis (maailmas) ning kuidas need mõjutavad teie igapäevaelu.
Kõik eriolukorra päevikud (või nende koopiad) on pärast eriolukorra lahenemist oodatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi.
Oodatud on ka päevikud teistes keeles (vene ja/või inglise keeles).
Eriolukorra päevikud palume saata aadressile elulood@kirmus.ee või paberil
“Eriolukorra päevik” Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv Vanemuise 42, Tartu 51003
© Eveli veebipäevik | Platvorm: Blogger | Autor: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Kujundus: Josh Peterson ja Eveli Pung