#püsikodus

Autor: Eveli | märts 22, 2020 | Lisa kommentaar (0) | Eelmine postitus

Teisipäeval, 17. märtsi hommikul on põhjust rõõmustamiseks. 14 päeva on möödunud välisreisilt naasmisest ja enesetunne on jätkuvalt väga hea!

Aga kui aus olla, siis vahepealseid ülemaailmseid eskaleerumisi arvesse võttes, ei teki üldse tahtmist oma nina välja pista. Ja niiviisi kujuneb, et olen nädal aega järjest kodus, kordagi väljumata.

Saan teada, et naabripoiss käib kord päevas oma pontšakat kassi rihma otsas hoovis jalutamas. Ja kui palju ägedaid koeri mu naabruskonnas elab! Linnud lõõritavad varahommikuti ja päike paistab kodukontori nurka päris mõnusalt - ei pimesta ekraane, aga loob soojust ja valgust.

Aga selguvad ka mõned teistlaadi tõsiasjad. Näiteks mõistmine, et nii parempoolne kui ka üks vasakpoolsetest naabritest teeb parajasti remonti. Ja akna all remonditakse parajasti kõrvaltänavat.

Näen nii mõnigi kord, kuidas 8 teetöölist seisavad tihedas ringis. Ja kuidas Wolti kuller kõigepealt asetab oma seljakotikasti maha ning seejärel ulatab toidukoti vastasmaja naabrile käest kätte. 

Nii palju siis kontaktivabadusest või vahemaa hoidmisest?

Korraks tekib trots - kui kõikidel on nii pohhui, siis miks mina nii hoolikas pean olema. Aga see trots kaob ruttu. Kui ei ole vältimatut vajadust välja minna ja mittepereliikmega füüsilist kontakti luua, siis ma lihtsalt ei tee seda. Lihtne! Päriselt ka. See on lihtne. 

Üks mu hea sõber ütleb tihti: whatever you do, do it better. 

Isegi kui eile ei tulnud distantseerumine päris hästi välja, siis alati võib tänasest paremini üritada.