Autor: Eveli
| märts 25, 2020 |
Lisa kommentaar (0)
| Eelmine postitus
Nädalavahetus jätkub päikesega ja veedan õues aega nii palju kui võimalik. Kutsun laupäeval sõbra jalutama ja kõnnime tunde ringi viisaka 2-meetrise vahega. Linnas on rahvast jälle vähe, küllap sõitnud maale ja metsaradadele.
Tatsame heatujuliselt ringi kuni jõuame Mart Reiniku staadionile. Seal avaneb pilt, kuidas ca 10 poissi mängib miniväljakul jalkat - füüsiliselt, agressiivselt, tõugeldes, pideva kontaktiga. Teine 10 elavad puntras pealtvaatajatena kaasa.
Jumal, sa näed ja ei mürista.
Mõtlen kiirelt, kuidas sekkuda...aga ei julge. Tõenäoliselt saan ainult sõimu osaliseks. Alles hiljem kodus taipan, et oleksin võinud teada anda Tartu heakorratelefonile 1789. Seekord olin möku, järgmine kord targem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Räägi julgelt kaasa!