Ellujäämisest...ja arengust?

Autor: Eveli | aprill 02, 2020 | Lisa kommentaar (0) | Eelmine postitus

Samal ajal kui USA president Trump loodab piirangud lihavõteteks lõpetada ja Suurbritannia peaminister praalib koroonapatsiente ravivas haiglas kätlemisega (ja jääb koroonaviirusesse), õpib suur osa ülejäänud maailmast kaine meelega uue elukorraldusega hakkama saama.

Ei ole lihtne lugeda uudiseid 16-aastasest, kes suri Prantsusmaal, 14-aastasest Belgias, USA 6-nädalasest beebist...ja seda tuhandeteni küündivat igapäevast numbrit Itaaliast. On peresid, kus toimetuleku mure ületab tervisemure. Seda enam on vaja väikseid inimlikke momente, et koos paremini hakkama saada.

Elan väga kaasa ettevõtetele ja ettevõtmistele, mis püüavad hinge sees hoida. Nii otseses kui kaudses tähenduses. Müts maha konkurentide ees, kes organiseerisid ühise kojuveoteenuse. Nende ees, kes on pildistanud turumüüjat hoidmas käes silti oma telefoninumbriga ja lubadusega värske kraam otse koduukseni viia ning sõnumit hiljem veebis levitanud. Nende ees, kes otsivad uusi viise tooteid ja teenuseid pakkuda, kasvõi pakkudes veebipoes 40 euro eest 50 eur baarikrediiti tulevikus kasutamiseks. Whatever works! 

Ja loomulikult ettevõtete ees, kes on annetanud olulisi kaitsevahendeid haiglatele või oma tootmise kibekiirelt ümber organiseerinud. 

Müts maha ka kultuuriinimeste ees, kes annavad live-kontserte, loovad olulise sotsiaalse sõnumiga reklaame ja näiteks leiavad mooduse tükikese kunsti tasuta anda, koos võimalusega oma äranägemise järgi ühel või teisel viisil toetada.

Häid ja tunnustavaid kaasanoogutusmomente on tegelikult olnud nii palju, et päris kõigest ei jõua kirjutada, Internetis saab enne ruum otsa. 

Siiamaani kõige tugevama emotsiooni andis Orelipoisi (Jaan Pehk) live-kontsert Facebookis. Ka president Kersti Kaljulaid liitus ja sai oma sooviloo. Live-i aegsed kommentaarid olid positiivsed ja toetavad. Ning pärast kontserti sai soetatud mitu purki Jaani tehtud kimchit. 

Kõige soojem tunne tuli aga sisse täna pärastlõunal, kui minu peaaegu 65-aastane isa jagas rahulolevat kommentaari video vahendusel tehtud joogatreeningu kohta.

See on äge ja oluline, kuidas võimatuks peetud asjad võimalikuks osutuvad. 

Riigimees Meri ütles, et olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Nüüd saan vist esimest korda päriselt aru, mida see ütlus tähendab. Eesti Vabariigi taastamise ajal olin veel liiga noor, et maailma sellise pilguga vaadata. Praegu on ka olukord väga sitt, ent samas tunnen esimest korda elus nii kiiret kohanemist, uute võimaluste loomist ja innovatsiooni. Sest peab.

Lõpetuseks tuleb meelde üks vahva taganttõukamisemõte, mida kunagine juht tihtipeale kasutas.

Ära ütle mulle, kuidas ei saa. Ütle, kuidas saab!