Igatsen

Autor: Eveli | aprill 23, 2020 | Lisa kommentaar (0)

Joon oma filmiviktoriinilt võidetud PÖFF-i kruusist kohvi ja igatsen.

Igatsen oma traditsioonilisi käike, mis on siiamaani iga kevad hingerahu ja energiat toonud. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali. Roheliste Rattaretke. Ja volbriõhtut, mille tähistamise käigus kipub meel alati kurvaks minema, aga natuke melanhooliat on ka hinge kasvamisele hea. 

Kohvi igatsen tegelikult ka. Või õigemini, mida see sümboliseerib. Seda kanget kruusitäit, millega alustan tööpäeva kontoris. Seda vahust cappuccinot, mida väikses hubases kohvikus sõpradega ühist mängu mängides ja jutustades joon. Ja natuke ka seda kohvi, mis pihku soojendab, kui klapid peas õues jalutan. It's not only the coffee, it's the state of mind. 

Ja kurvastan, sest kõik märgid näitavad, et veel väga pikka aega ei saa me avalikus ruumis tunda sellist muretust kui varem. Vaimselt on väsitav iga puudutust läbi mõelda. Mitte kinni haarata käsipuust, mitte vajutada sõrmega valgusfoorinuppu. Kõik, mis on ühine, vajab vältimist või läbimõeldud käsitlemist. Oleme oma tegevustes omapäi ja iseseisvad. Iseenese-eest-seisvad.

Erimoodi argipäev

Autor: Eveli | aprill 13, 2020 | Lisa kommentaar (0)

Võtsin üle pika aja postkastist reklaamlehed välja, mida oli sinna kogunenud juba paras patakas. Olen postiteenuse üle juba pikalt iseendaga aru pidanud. Postiljonid peavad katsuma sadu uksi ja postkaste. Reklaamlehed on jällegi vahvalt libedad, kus viirusel on hea mitu päeva peesitada. Muidu võiks ju jätta need paariks päevaks postkasti settima, aga neid tuleb ju iga päev juurde! Siiamaani olen pataka iga nädala tagant tuppa esikulauale toonud ja vähemalt 48 tunniks puutumatult sinna jätnud.

Aga muidu.

Ohutunne hakkab natuke järgi andma. Nakatunuid tuleb juurde vähe, päike paistab, aprillikuu on käes... Jalutuskäigul sõpradega & vestlusel naabriga kipub vahe 1-1.5 meetri peale kahanema.Vaikselt kasvab tahtmine kohvikust kohvi võtta, kuskilt mujalt jäätist. Ja äkki ikka hüppaks poest läbi, sest viinamarjade isu tuli....Üha enam tekib kiusatus luua kontakte, mis ei ole ilmtingimata hädavajalikud.

Samas meenuvad ka kõik need korrad, kus saatus on valvsuse kaotamisel kohe 1:0 ära teinud. Näiteks kui tuleb esimene soojem (mitte soe!) päev ja mütsi pähe ei pane. Ja kõik need muud vahvad olukorrad, kus üks kord sajast teed midagi veidi teisiti ja kohe jääb see kellelegi silma või maksab kuidagi õnnetult kätte.

Et siis.

Kui varasemalt tuli ettevaatlikkus enesestmõistetavalt, kas kartusest või eriolukorra aktuaalsusest, siis nüüd on jõudnud kätte argipäev. Vaja on endale teadlikult meelde tuletada, miks ja mida me teeme (või ei tee). Ei tohi valvsust kaotada.

Täna sai mul täis üks kuu kodukontorit & sotsiaalset distantseerimist. Kuigi kõik märgid näitavad, et vähemalt üks kuu tuleb veel, siis tunne on, et umbes koera saba jagu on vaja veel ühiselt pingutada. Peame iga hinna eest vältima eraldumise lõpetamist "kaks nädalat liiga vara". Ma ei taha mõelda, mis saaks siis, kui kiirustamise tulemusena tuleks kohe uus suurem nakatumiste laine peale, mis omakorda tähendaks +2 kuud karantiini. See mõjuks moraalile (tervisele, majandusele) laastavalt. Nii et keep calm & carry on. On küll raske, aga veel rohkem, on oluline.

Kui reedetunne kaob

Autor: Eveli | aprill 07, 2020 | Lisa kommentaar (0)

Päevad on juba ühte nägu.

Eelmine nädal märkasin, et reedetunne on kadunud. Teate küll, see "jeeeee, tund aega on tööpäeva lõpuni, siis kaks-ja-pool vaba päeva, kus teeme kõike ägedat, mida argipäeval ei tee!" tunne. Sest võib-olla olen ma vaimuvaene, aga nüüd näevad mu nädalavahetused välja umbes samasugused kui argipäeva õhtud. Koristamine, söögitegemine, heal juhul jalutamine.

Loen uudiseid ja teeb natuke ärevaks.

Bronxi loomaaia tiigritel ja lõvidel diagnoositi koroonaviirus, mille nad olid saanud oma talitajalt. Kui hästi liikide vahel viirus edasi kandub ja kui kergesti/raskesti loomad läbi põevad? Ei julge edasi mõtiskleda, mis siis saaks, kui näiteks inimeste pidamisel loomakarjad massiliselt nakatuma ja surema hakkavad... Ja kauaks siis ka metsloomad kaitstud on.

Boris Johnson viidi intensiivi. Olgu nende nakatumise asjaoludega kuis on, murelikuks teeb ikka. Ehk vähemalt maailm mõistab nüüd paremini, et viirus võib siruli tõmmata ka 55-aastase. Ja ei loe, kui palju on võimu või raha.

Mõtisklen, kas meile tuleks võib-olla kasuks paremini teadvustada ja mõista enesepettust, mida me kõik nii märkamatult viljeleme.

Vaatasin eile TV3-st saadet "Surmasuust pääsenud", kus eestlanna jutustas, kuidas paljudel heaoluühiskonnast pärit turistidel oli tsunami järel siiras ja tõsine ootus "saada päästetud". Neile ei mahtunud pähe, et keegi ei tule neid kohe aitama ja nende eest hoolt kandma. See on see, mis juhtub praegu ja veel hullemini. Isegi kui haiglas tehakse elu päästmiseks kõik, mis antud hetkel võimalik, ei saa kõik inimesed päästetud. See ei ole isegi päästjate kätes.

Mind viib kimbatusse retoorika, et terve ja tugeva inimesega ei tee koroonaviirus suurt midagi. Ei rahusta ka statistika, et 90%+ surnutel oli 1-3 kroonilist haigust juba all. Vahva teada, aga seda et...kui palju tead sina oma tutvusringkonnas üle 50-aastaseid mehi, kellel ei ole probleemi kõrge vererõhuga?

Ehk oleks aeg reaalsusega tõtt vaadata. Mida aeg edasi, seda noorematel on kroonilised haigused. Rahvastik on vananev, tüsenev ja aina rohkem stressis. Ilmselt ei tee paha endale tunnistada, et jube vähestel meist on ideaalsed eeldused koroonaviirusega suurepäraselt toimetulekuks. Ja isegi kui endal on...aga lähedastel?

Ellujäämisest...ja arengust?

Autor: Eveli | aprill 02, 2020 | Lisa kommentaar (0)

Samal ajal kui USA president Trump loodab piirangud lihavõteteks lõpetada ja Suurbritannia peaminister praalib koroonapatsiente ravivas haiglas kätlemisega (ja jääb koroonaviirusesse), õpib suur osa ülejäänud maailmast kaine meelega uue elukorraldusega hakkama saama.

Ei ole lihtne lugeda uudiseid 16-aastasest, kes suri Prantsusmaal, 14-aastasest Belgias, USA 6-nädalasest beebist...ja seda tuhandeteni küündivat igapäevast numbrit Itaaliast. On peresid, kus toimetuleku mure ületab tervisemure. Seda enam on vaja väikseid inimlikke momente, et koos paremini hakkama saada.

Elan väga kaasa ettevõtetele ja ettevõtmistele, mis püüavad hinge sees hoida. Nii otseses kui kaudses tähenduses. Müts maha konkurentide ees, kes organiseerisid ühise kojuveoteenuse. Nende ees, kes on pildistanud turumüüjat hoidmas käes silti oma telefoninumbriga ja lubadusega värske kraam otse koduukseni viia ning sõnumit hiljem veebis levitanud. Nende ees, kes otsivad uusi viise tooteid ja teenuseid pakkuda, kasvõi pakkudes veebipoes 40 euro eest 50 eur baarikrediiti tulevikus kasutamiseks. Whatever works! 

Ja loomulikult ettevõtete ees, kes on annetanud olulisi kaitsevahendeid haiglatele või oma tootmise kibekiirelt ümber organiseerinud. 

Müts maha ka kultuuriinimeste ees, kes annavad live-kontserte, loovad olulise sotsiaalse sõnumiga reklaame ja näiteks leiavad mooduse tükikese kunsti tasuta anda, koos võimalusega oma äranägemise järgi ühel või teisel viisil toetada.

Häid ja tunnustavaid kaasanoogutusmomente on tegelikult olnud nii palju, et päris kõigest ei jõua kirjutada, Internetis saab enne ruum otsa. 

Siiamaani kõige tugevama emotsiooni andis Orelipoisi (Jaan Pehk) live-kontsert Facebookis. Ka president Kersti Kaljulaid liitus ja sai oma sooviloo. Live-i aegsed kommentaarid olid positiivsed ja toetavad. Ning pärast kontserti sai soetatud mitu purki Jaani tehtud kimchit. 

Kõige soojem tunne tuli aga sisse täna pärastlõunal, kui minu peaaegu 65-aastane isa jagas rahulolevat kommentaari video vahendusel tehtud joogatreeningu kohta.

See on äge ja oluline, kuidas võimatuks peetud asjad võimalikuks osutuvad. 

Riigimees Meri ütles, et olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Nüüd saan vist esimest korda päriselt aru, mida see ütlus tähendab. Eesti Vabariigi taastamise ajal olin veel liiga noor, et maailma sellise pilguga vaadata. Praegu on ka olukord väga sitt, ent samas tunnen esimest korda elus nii kiiret kohanemist, uute võimaluste loomist ja innovatsiooni. Sest peab.

Lõpetuseks tuleb meelde üks vahva taganttõukamisemõte, mida kunagine juht tihtipeale kasutas.

Ära ütle mulle, kuidas ei saa. Ütle, kuidas saab!