Minu lähedane, minu 96-aastane vanaema, tegi ka kõik, et end viiruse eest kaitsta. Ta püsis kodus. Aga kui ta põletikuga haiglasse sattus, siis ei sõltunud asjaolud enam temast. Siis oli meie kõigi ülesanne teda kaitsta. Teda ja kõiki teisi vanaemasid, vanaisasid, emasid, isasid. Hoida distantsi, kanda maski, et viirus ei leviks nii kontrollimatult palju.
Teeb kurvaks, teades kuidas tema kandis terve elu hoolt, et teised oleks hoitud.
Ta hakkas juba algsest hädast paranema, kui viirusesse nakatus. Oma sitkuse, arstide ööpäevaringse järelevalve ja otsustava reageerimisega elas ta isegi viiruse üle. Aga need 4 nädalat, mis ta oli haiglavoodis veetnud, peret nägemata...võtsid viimase füüsilise ja vaimse jõu.
"Ära muretse, ma panen ise kõne kinni."
"Pane ise kõne kinni, kallis Eveli."
"Panen-panen, ära muretse. Tsau-tsau!"
"Tsau-tsau, kallis Eveli."
"Tsau, kallis Vantsu."
