Igatsen

Autor: Eveli | aprill 23, 2020 | Lisa kommentaar (0) | Eelmine postitus

Joon oma filmiviktoriinilt võidetud PÖFF-i kruusist kohvi ja igatsen.

Igatsen oma traditsioonilisi käike, mis on siiamaani iga kevad hingerahu ja energiat toonud. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali. Roheliste Rattaretke. Ja volbriõhtut, mille tähistamise käigus kipub meel alati kurvaks minema, aga natuke melanhooliat on ka hinge kasvamisele hea. 

Kohvi igatsen tegelikult ka. Või õigemini, mida see sümboliseerib. Seda kanget kruusitäit, millega alustan tööpäeva kontoris. Seda vahust cappuccinot, mida väikses hubases kohvikus sõpradega ühist mängu mängides ja jutustades joon. Ja natuke ka seda kohvi, mis pihku soojendab, kui klapid peas õues jalutan. It's not only the coffee, it's the state of mind. 

Ja kurvastan, sest kõik märgid näitavad, et veel väga pikka aega ei saa me avalikus ruumis tunda sellist muretust kui varem. Vaimselt on väsitav iga puudutust läbi mõelda. Mitte kinni haarata käsipuust, mitte vajutada sõrmega valgusfoorinuppu. Kõik, mis on ühine, vajab vältimist või läbimõeldud käsitlemist. Oleme oma tegevustes omapäi ja iseseisvad. Iseenese-eest-seisvad.