Nüüd on see aeg, kus hommikul ärgates on pime ja sajab. Valgus ja helgus asendub pimeduse ja rõskusega. Veedame hea mitu kuud valdavalt kunstvalguse käes.
Leidub inimesi, kes ei tee sellest suurt väljagi, kes on leidnud endale mõnusad pimeda aja rituaalid. Eks minagi. Aga kuidas ma ikkagi igatsen naturaalset valgust ja võimalust mõnusates tingimustes värskes õhus olla...
Tavaliselt püüan hoolt kanda, et minu isiklikud patareid oleks pimedaks ajaks laetud. Reisimise, elamuste ja melu kogemisega ja ka vaikselt omaette aja veetmisega. See aasta on arusaadavatel põhjustel olnud vaikne ja tühi.
Ega tühi koht taha tühjaks jääda. Aga kust leida positiivne emotsioon, kui menüüs on valdavalt koroonaviiruse levik, poliitika meil ja maailmas, regulaarseks muutuv õelutsemine, kius, sarkastilisus, negatiivne foon ja teadmatus tuleviku osas?
Nõndaviisi on lihtne jõuda seisu, kus maailmas toimuv väsitab rohkem kui jõuab hinge toitvate tegevustega rõõmu koguda.
Aga ma ei ole kurb või lootust kaotanud. Lihtsalt nendin asjaolusid, et oleks meeles teadlikult vahvaid asju ette võtta.
