Nii algavad vestlused, kui lähedane on viidud haiglasse ja kogu pere elab päev korraga.
Olgu neetud see ajastus. Keegi meie perest ei ole viimase kümnendi jooksul kordagi haiglas olnud. Ja siis nüüd, koroonaajal! Külastada ei saa, saab ainult digiloost uuringute tulemusi lugeda. Saab ühelt haiglast antud numbrilt sadu kordi kinniseid tooni kuulata, et saja esimesel korral avastada, et see ei olegi õige number. Hoopis teine number on õige (ei ole) ja alles kolmandalt (või siis kolmekümnendalt) saab raviarstiga kontakti.
Muidugi saab helistada otse lähedasele. Kelle hääl on nii kurb ja nõrk, et helistajal tuleb süda kurku ja tahab silmade kaudu välja tuksuda.
Miks ta telefoni ei võta? Kas on uuringutel, ei kuule, ei ulata telefonini? Kas keegi on telefoni laadinud?
Päev päeva järel. Vist on nüüd halvim möödas.
Ja siis tuleb teade, et lähedane on haiglas koroonaviirusesse nakatunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Räägi julgelt kaasa!