Kui ma siia veebipäevikut pidama hakkasin, lootsin edasi anda igapäevaseid juhtumisi veidi ebatraditsioonilisest ajast. Kuidas see harjumatu ja tundmatu pandeemiavärk igapäevategemisi mõjutab. Nii et taustsüsteem on natuke erinev, aga küllap me kohaneme ja oma elu veidi teistmoodi, samamoodi edasi elame.
Aga elu läks teisiti. Viirus vajutas viimase pitseri minu vanaema elule. Ja siis juhtus see, mida ma poleks osanud kunagi ette aimata.
Viirus võttis ka minu isa. Minu terve ja tugeva 65-aastase isa, kellel oli heal juhul nohu kord kümne aasta jooksul. Kes unistas juunis pensionile jäämisest. Kes unistas kunagi saada vanaisaks. Kes oli eelmine aasta välja vahetanud suvila pliidi ja valmis ehitanud terrassi, et pikalt mere ääres suve nautida...
Ja nüüd sõidan mina natuke väriseva käega oma uue autoga, kust pole veel uue auto lõhn lahtunud, K-Rautasse terrassiõli järgi. Sest elu. Sest elu on nüüd selline.
Mul ei ole sõnu.
Ja kuigi isa surmast on möödunud juba kaks ja pool kuud, läheb maailm jätkuvalt mustvalgeks ja ma ei ole enam omaenda keha peremees, kui kuskil isa nime märkan või mõte tema juurde rändab.
Kui varem lugesin netikommentaare ja vihastasin või ahastasin, siis nüüd mul ei teki enam ühtegi emotsiooni. Sest kõik need inimesed, kes koroonaviiruse või vaktsiini kohta sõna võtavad, ei tea, ei ole näinud, ei oma mitte mingisugust tunnetust, kuidas koroonaviirus päriselt lihtsalt kustutab ühe hea inimese eluküünla. Kui lihtsalt see juhtub. Kuidas õhtul inimene kirjutab pere ühisvestluses, unistab kojutulekust, planeerib tööasju...ja hommikuks teda enam ei ole. Kui habras on inimelu.
Isa viimased sõnad Skype-vestluses olid "Head und meile kõigile!".
Head und, kallis issi.
