Hoia vahet & hoia positiivset meelt

Autor: | märts 28, 2020 | Lisa kommentaar (0)


Kolm aastat tagasi, täpselt samal ajal, olin ma 5 nädalat kopsupõletikus. Neist viimased kaks kodus haigusega võitlemas. Tol ajal oli mul palju abi sõpradest, kes poest toitu tõid, et ma ise ei peaks minema.

Kaks aastat tagasi, täpselt samal ajal, võtsin pikema puhkuse kahe töökoha vahel. Õppisin nautima üksi jalutamist - tundide ja päevade viisi, klapid peas või mõnikord ka mitte, Toomemäel ja Raadi mõisapargis ja Jänese matkarajal ja kõikjal mujal. Kõik linnaosad said läbi käidud. 

Aasta tagasi, täpselt samal ajal, olin puhkusereisil kaugel-kaugel Eestist.  





Mõtlen tagasi ja olen tänulik, et...
...olen veel terve.
...saan praegustes oludes praktiseerida ja oskan nautida üksi jalutamist.
...olen turvaliselt kodus, mitte kuskil kolmandas riigis lõksus.


Koos ja üksi

Autor: | märts 27, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Teisipäeval, 24. märtsil lähen peale tööd sõbrannadega jalutama. Meil on traditsioon vähemalt kord nädalas kolmekesi kokku saada ja nädalamuljeid vahetada, kas kellegi juures või kohvikus. Nüüd ei ole see mõeldav ja paneme hoopis kokku plaani ühiselt jalutama minna. Mõistagi, 2-meetriste vahedega.

Saame kokku päikeseloojangu ajal Karlovas. Jalutame väikestel tänavatel ja teeme pikemaid seisupause parkides. Pauside ajal seisame kolmnurgas.

Üks sõbrannadest jagab kogemust, kuidas Võrus viis korstnapühkija oma maskivaru arstidele. Jagame omalt poolt lugusid asjalikest ja südamlikest tegudest. Kontrastina ka lugusid sellest, kuidas maailmas meditsiinitarvikuid tarnivaid lennukeid kaaperdatakse ja kuidas üks Itaalia linnapea Euroopa Liidu lipu emotsionaalselt maha võttis, sest siiani on abi tulnud vaid Venemaalt...

Küllap olen naiivne, aga ma tõesti ei arvanud, et vaid päevadega on liitudest, solidaarsusest ja üksteise toetamisest saanud "iga riik enda eest". Või paistab meedias välja ainult halb? Hapu kirsina tordil levib meedias uudis, kuidas Trump üritas ühe Saksa firmaga teha eksklusiivset kokkulepet, et nende töös olevat vaktsiini saaksid kasutada ainult USA kodanikud.


Õigeusu kiriku teadetetahvlil on kirjas, et avalikud jumalateenistused on peatatud. Kõrval oleval lehel on ära trükitud palve viirusepuhangu puhul.

Natuke peale seitset loeme meediast uut "2+2" korraldust. 2 inimest, 2 meetrit. Teeme tänavanurgal mälestuseks veel pildi, kuidas seisame üksteisest 2-meetriste vahedega kolmnurgas ja jalutame igaüks oma kodu poole.

Ületab limiiti

Autor: | märts 26, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Pühapäeval, 22. märtsil võtame ette pikema sõidu Peipsi kanti. Tagasiteel otsustame läbi käia kohalikust "maapoest", et vanematele tuttavatele piima viia ja endale veidi söögipoolist soetada.

Kuna ei ole seda käiku plaaninud, et ole mu kotis ka latekskindaid. Sisse astudes desovahendit ei märka. Kas polnud või oli silma alt liiga hästi ära peidetud. Võtan järjest kinni külmkapi uste käepidemetest - et võtta piima, et võtta hapukoort, et võtta jogurtit. Täpselt samamoodi palja käega kui üks enne mind ja järgmine poekülastaja kohe pärast mind. Katsun kilekotirulle, sest kuhugi tuleb pirnid panna. Kassasse jõudes võtan kraami jaoks paberkotid, sest kuskilt meenub, et paberkotil pidi vist viirus vähem aega eluvõimeliseks jääma kui plastikul.

Arve tuleb 38 eurot. Jõuan juba rõõmustada, et viipemakse limiiti tõsteti 50 peale. Aga kaardimakseautomaat teatab mulle lakooniliselt "ületab limiiti". Pettun, lükkan kaardi sisse ja vajutan PIN-koodi nuppe. Pakime kõik asjad kottidesse ja istume autosse. Desovahendit ka ei ole. Meenub artikkel, kus sama kandi rahvas kurtis, et suurel seltskonnal sümptomid, aga kahjuks ei testita.

Ja siis vajub üks juuksesalk silma...
Sellest päevast hakkan juukseid väga mitteminulikult patsis kandma.

Jätame tuttavate juures koti piimaga välja ja räägime üle vajaduse pakendid üle pesta või vähemalt ööpäevaks puutumatult "settima" jätta. Parem liiga ettevaatlik, kui...

Tunnen end ebamugavalt kuni olen saanud kodus käed seebi ja sooja veega ära pesta. Ja rohkem läbimõtlemata poeskäike enam endale ei luba.


Koroona vs jalgpall 2:0?

Autor: | märts 25, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Nädalavahetus jätkub päikesega ja veedan õues aega nii palju kui võimalik. Kutsun laupäeval sõbra jalutama ja kõnnime tunde ringi viisaka 2-meetrise vahega. Linnas on rahvast jälle vähe, küllap sõitnud maale ja metsaradadele.

Tatsame heatujuliselt ringi kuni jõuame Mart Reiniku staadionile. Seal avaneb pilt, kuidas ca 10 poissi mängib miniväljakul jalkat - füüsiliselt, agressiivselt, tõugeldes, pideva kontaktiga. Teine 10 elavad puntras pealtvaatajatena kaasa. 

Jumal, sa näed ja ei mürista.




Mõtlen kiirelt, kuidas sekkuda...aga ei julge. Tõenäoliselt saan ainult sõimu osaliseks. Alles hiljem kodus taipan, et oleksin võinud teada anda Tartu heakorratelefonile 1789. Seekord olin möku, järgmine kord targem. 

Must tee apelsiniga

Autor: | märts 25, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Reedel, 20. märtsil tunnen, et hing ihkab rohkemat kui lahtise akna all istumist ja lähen teen esimese jalutuskäigu. Küll oleks hea vähemalt ridaelamus elada, mõtlen, kui küünarnukiga ettevaatlikult kaks kortermaja ust avan. Välja veel saab poolkontaktivabalt, aga tagasi tulles ei jää muud üle, kui 2x uksenupust kinni võtta ja tõmmata.


Linn on tühi. Üksikud inimesed tõttavad kiirel sammul sihtkohta ja tundub, et esimest korda ajaloos ei ole ka teeremondist kellelgi sooja ega külma. Päike paitab põski ja võtan plaani nii palju D-vitamiini sisse laadida kui saab.


Teen pausi Vallikraavi tänaval, et vaikusest pilti teha. Nurga tagant ilmub välja neiu, kes näeb mind kaugelt. Meil on kahepeale terve tänav, ent ometigi otsustab ta mööduda minust nii lähedalt, et tema käsi käib vastu minu kotti...

3 tundi, 2 välisukse nuppu ja 1 põhjalik kätepesu hiljem olen tagasi kodus. Viimane lõpp läks päris jahedaks ja natuke jahedust on veel sees. Teen suure kannutäie sooja teed ja joon kõik ära.

Uinumine on tõsiselt raske. Süda peksab, und ei tule, mingi naljakas värin on sees. No mis asi see veel on? Vaevalt ma nüüd õues käimisest ärevushäire sain?

Hommikul taipan - ma ju joon kohvi ainult kontoris ja pole rohkem kui nädal aega kodus midagi tarbinud. Eks selles kannutäies mustas tees oli parajalt virgutav kogus kofeiini... :)

Inimestega rääkimisest

Autor: | märts 24, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Minu tutvusringkonnas on mõned inimesed, kes täiesti põhimõtteliselt meediat ei tarbi. Mina olen nende vastand!
Mulle õudsasti meeldib olla uudistega kursis ja lugeda ka artiklite kommentaare, et mõista, mida teised infost välja lugesid ja kuidas reageerisid. IT-projektijuhi rollis on toimepidevuse teemad alati laual olnud ja mis seal salata, mul on pisike kirg kriisikommunikatsiooni vastu. Seetõttu olen regulaarselt jälginud valitsuse ja Terviseameti poolt jagatavaid sõnumeid.

Esimese emotsiooni pealt kritiseerida on imelihtne. Olen püüdnud aja jooksul kasvada mõistvamaks inimeseks. See ei ole nii imelihtne...

Seega, kui kõik läheb hästi, katsun esmalt asetada end teiste kingadesse ja mõtiskleda, mis kõik võib taustal toimuda ja mis esmapilgul välja ei paista.

  • Suure tõenäosusega on ekraanilt nähtav valitsusliige või Terviseameti ametnik viimased 20 päeva 16-tunniseid päevi teinud, kriisinõupidamisi nii varavalges kui hilisõhtul.
  • Isegi kui sa ei tohi avalikkuse ees olla väsinud, ärritunud, pettunud ja mures, siis sa oled väsinud, ärritunud, pettunud ja mures. Asjade pärast, mida ei ole sobilik kogu Eestiga jutuks võtta.
  • See inimene, kes peab praegu kaamera ees kõnelema, võib olla väga tubli ja asjalik oma igapäevatöös. Istuda järsku mitme kaamera ees, valguslambid otsaette suunatud, teadmisega, et pilt liigub otse interneti ja televiisoripildi vahendusel sadade tuhandete vaatajateni, on harjumatu ja vastikult ebamugav tunne. Mitte unustada kokkulepitud jutupunkte, meeles pidada ja mõtestada pikki ja lohisevaid küsimusi ajakirjanikelt, vastata sisukalt, teemasse, kasutades õigeid sõnu ja sõnumeid - see kõik nõuab harjutamist ja oskust. Mõned inimesed, kes kriisiga seoses on pidanud sõna võtma, on harjunud kaamerate ees kõnelema. Mõned neist ei ole pidanud seda veel kunagi elus tegema. 

Küll aga lõppeb mu empaatia, kui Terviseamet nimetab kinnitatud juhtumite arvu järjepidevalt nakatunute arvuks, toimetab ristivastupidiselt WHO juhistele ja jagab muid arusaamatuid sõnumeid, püüdlusega varjata reaalseid põhjuseid. 



Olen alati arvanud, et aususel põhinev kommunikatsioon on parim kommunikatsioon. See seisukoht ei pruugi olla kuigi populaarne, aga.... Me elame infoühiskonnas. Tegelikud põhjused tulevad alati välja. 

Alati on mõistlikum olla aus ja selle eest peksa saada, kui üritada põhjendada jaburaid sõnumeid, millesse isegi ei usu, teades reaalseid motiive.

1. Ütle ausalt välja, et me ei testi, sest meie kaitsevahendite ja testide varud on otsakorral.
2. Ütle ausalt välja, et eelmised sammud põhinesid puudulikul infol. Ütle, et nüüd on meil rohkem ja adekvaatsemat infot ning sellest lähtuvalt muudame suunda ja strateegiat.
3. Ütle ausalt välja, et...

Palun anna mulle ausat infot hetkeolukorrast ja võimalus mõista, miks sa midagi teed, täpselt nii nagu teed. Selleks, et su nõuandeid tõsiselt võtta, on mul vaja sind usaldada.

Aitäh, Kuressaare Haigla, suurepärase kriisikommunikatsiooni eest. Te loote väga hea eeskuju, kuidas tegelikult infojagamine võiks käia.



Rahu, ainult rahu

Autor: | märts 23, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Loomeinimesed küsivad sotsiaalmeedias, mida kõike me nüüd vaba ajaga peale hakkame. Ja siis postitavad kogutud vastuseid: teen joogat, loen raamatuid jne.

Kõigepealt vihastan. Mis kuradi vaba aeg? Paljud peavad jätkuvalt füüsiliselt tööl käima ja need, kes saavad kodukontorisse jääda, peavad samuti tööülesanded samas mahus & kehvemate vahenditega (väiksem monitor, aeglasem ühendus ja mida kõike veel) ära tegema!

Aegamööda mõistan, et olen esialgse reaktsiooniga ülekohtune olnud. Vägagi okei on avada end mõttele tegeleda vajalike ja lihtsalt mõnusate asjadega, mis kiire elu kõrvalt unustusse vajunud.

Kuigi minu teekond kontorisse ja sealt koju on võrdlemisi lühike, tunnen siiski kodukontori puhul võitu ajas. Kahtlustan, et võib-olla aitab ainuüksi mõttest, et aega on rohkem. Igatahes avastan, et lõunapausi ajal ja peale tööd on järsku aega digipilte sorteerida, jooga hingamisharjutusi õppida, sahtleid koristada ja isegi üks rõõmsates värvides randmesoojendaja heegeldada. Teen juustuküpsiseid. Kõik need tegevused aitavad rahulikku meelt hoida. 

Diskleimer: mul ei ole kodus väikseid lapsi. Mõistan hästi, et see on paljude jaoks paralleelmaailm, millest kõnelen.


Kuigi sotsiaalsus on vahva ja annab õigetes oludes energiat juurde, siis olgem ausad, teistpidi on see ju väsitav ka. Oleme nii harjunud rabelema ja tempot tegema, kõiges kaasatud olema. Seniks kuni jalga gaasipedaalilt maha ei võta, tundub end koju isoleerimine talumatu piinana. 

Jah, suure tõenäosusega ei suuda me vältida probleeme, mida lahendada, raskeid otsuseid, mida vastu võtta ja pusasid, mida lahti harutada. Aga tuleb lasta tempo alla, rahuneda. 

Igaüks oskab kohe nimetada mitu asja, mis läksid praegu keerulisemaks. Aga mis muutus uue elukorraldusega paremaks? Võib juhtuda, et häid asju märgates muutub ka koduseinte vahel olemine ja edasi toimetamine kontrolli all olevaks ja võimalik, et suisa mõnusaks. 



#püsikodus

Autor: | märts 22, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Teisipäeval, 17. märtsi hommikul on põhjust rõõmustamiseks. 14 päeva on möödunud välisreisilt naasmisest ja enesetunne on jätkuvalt väga hea!

Aga kui aus olla, siis vahepealseid ülemaailmseid eskaleerumisi arvesse võttes, ei teki üldse tahtmist oma nina välja pista. Ja niiviisi kujuneb, et olen nädal aega järjest kodus, kordagi väljumata.

Saan teada, et naabripoiss käib kord päevas oma pontšakat kassi rihma otsas hoovis jalutamas. Ja kui palju ägedaid koeri mu naabruskonnas elab! Linnud lõõritavad varahommikuti ja päike paistab kodukontori nurka päris mõnusalt - ei pimesta ekraane, aga loob soojust ja valgust.

Aga selguvad ka mõned teistlaadi tõsiasjad. Näiteks mõistmine, et nii parempoolne kui ka üks vasakpoolsetest naabritest teeb parajasti remonti. Ja akna all remonditakse parajasti kõrvaltänavat.

Näen nii mõnigi kord, kuidas 8 teetöölist seisavad tihedas ringis. Ja kuidas Wolti kuller kõigepealt asetab oma seljakotikasti maha ning seejärel ulatab toidukoti vastasmaja naabrile käest kätte. 

Nii palju siis kontaktivabadusest või vahemaa hoidmisest?

Korraks tekib trots - kui kõikidel on nii pohhui, siis miks mina nii hoolikas pean olema. Aga see trots kaob ruttu. Kui ei ole vältimatut vajadust välja minna ja mittepereliikmega füüsilist kontakti luua, siis ma lihtsalt ei tee seda. Lihtne! Päriselt ka. See on lihtne. 

Üks mu hea sõber ütleb tihti: whatever you do, do it better. 

Isegi kui eile ei tulnud distantseerumine päris hästi välja, siis alati võib tänasest paremini üritada.  

Kaugtöö

Autor: | märts 21, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Laupäeval, 14. märtsi õhtul tuleb tööandjalt e-kiri, mis palub kõikidel, kel vähegi võimalik, jääda kodutööle. Ei miskit põrutavat, olen teistest juba ühe kodutööpäeva võrra ees.

Esmaspäeval tuleb kaugtöö tuleproov. Remote Desktopid ja VPNid ägavad koormuse all, aga meie IT inimesed on tublid ja lahendavad probleemid esimese ööpäeva jooksul. Töötades IT-projektijuhina ja toimetades üle osakondade, näen väga erinevaid lähenemisi ja ettepanekuid töövahendite kasutamiseks.

Kõige paremini sujub suhtlemine osakonnaga, kes on juba varasemast end tervenisti Slackis sisse seadnud ja võtab kohe videokoosolekuteks kasutusele Zoomi. Mõlemad on väga tänuväärsed vahendid.

Slack võimaldab kiirelt ja operatiivselt suhelda, nii et kõik vestlused on teemade kaupa mõnusasti leitavad. Samuti on seal juba vaikimisi loodud ka nö kohvinurga grupivestlus, kus saab kolleegidelt uurida, kuidas neil läheb ja kasvõi omavahel nippe vahetada, kuidas kodustes tingimustes lastele tegevust leida. Inimlik digikontakt on isolatsioonis olles olulisem kui kunagi varem.

Zoom on ülilihtsasti käsitletav videokoosoleku rakendus, mida saab alla laadida nii telefoni, arvutisse või vajadusel kasvõi läbi veebi kasutada. Selle kasutamine ei nõua suurt algset installimist, seadistamist ega erilist tehnilist taipu. Heli- ja videokvaliteet jäävad hämmastavalt heaks ka niru interneti tingimustes.

Mõlematel on ka tasuta versioonid olemas - Slack hoiab ajalugu kuni 100 000 sõnumit ning Zoom võimaldab teha max 100 osalejaga kuni 40-minutilise videokoosoleku. Õnneks neid 40-minutilisi koosolekuid võib teha lõputult, samuti ei rakenda Zoom seda piirangut päris esimestel koosolekutel, et potentsiaalsed kliendid aimu saaks, kui asjaliku vahendiga on tegu.

Olles viimased 10a töötanud kontoris, kodus, kliendi või koostööpartneri juures, rongis, bussis, autos, kohvikus ja isegi lennujaama ootesaalis, ei ole kaugtöö minu jaoks enam kuidagi eriline. Aga ma siiralt loodan, et ettevõtted ja asutused, kes varem sellele ei mõtlenud, leiavad nüüd tõuke see võimekus luua. Samuti, varasema kokkuleppe puudumisel, ärge jätke töötajaid vaidlema, kas omavaheline (video)kommunikatsioon saab toimuma Facebookis või Skypes. Andke omapoolne soovitus ja sellega kaasnev selge juhend. Need, kes üksmeelselt kindlat vahendit armastavad, hakkavad niikuinii seda kasutama, kuid soovitusest on palju kasu neile, kes esimese hooga üldse ei tea, kust otsast pihta hakata.

Kuigi keegi seda välja ei ütle, on juba esmaspäeval selge, et kaugtöö kestab oluliselt kauem kui paar nädalat...




Karantiini!

Autor: | märts 20, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Neljapäev, 12. märts. Jõuame turuhoonest suitsuvorstilattidega tagasi. Poetan latid kotiga laua alla ja koolitus jätkub. Umbes tunnike enne koolituse lõppu hakkab sosistamine ja elevus. Kuuldavasti tuleb käskkiri, mis käsib koju jääda kõigil, kes on viimase 14 päeva jooksul saabunud või saabuvad välisriikidest.

Ja tulebki.

Võtan oma vorstid, läpaka ja asutan end koju. 10 päeva sai siis tööl käidud, viimased 4 vaja kodukontorist toimetada.

WC-paber on juba õnneks ammu olemas.

Samal ajal kuulutab valitsus välja eriolukorra. Koduõpped, sanitaarkontrollid, karantiinid riskipiirkonnast saabumisel. Nahhui, mida te lambad paanitsete õhupall lendab heleda plaksuga katki ja toidupoodides algab osturalli. Mu pragmaatiline "vetsupaberit ja suitsuvorsti" mantra saab järgmistel päevadel märgilise tähenduse, kui iga kui viimne rull ära ostetakse.

Kiire kontroll näitab, et vähemalt mõneks ajaks on kindel tunne:
1. Ravimeid ja vitamiine on piisavalt.
2. Toitu on omajagu varutud, sh ka värsket kraami. Teen peas plaani, millises järjekorras tarbida ja kuidas midagi hoiustada, et maksimaalselt kaua säiliks.
3. ...ja loomulikult jätkub ka vetsupaberit. Mitte küll aastani 2054, aga vähemalt paar järgmist kuud.

Natuke on kahju, et telekat ei jõudnud osta. Ja teistpidi hea meel, et see kulutus tegemata jäi.

Meediast lahmab koroonaviiruse ja eriolukorra uudiseid. Samal ajal kui ametlikud uudised kütavad ärevust ja frustratsiooni ning kubisevad vastuolulistest sõnumitest, hakkab ühiskond leevendust otsima hoopis huumorist.




"Suitsuvorsti ja vetsupaberit"

Autor: | märts 20, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Esmaspäeval, 9. märtsil tähistatakse töökohas naistepäeva. Kõik naised seisavad tihedalt külg-külje kõrval, kui meeskolleegid kõnesid peavad. Tort maitseb väga hästi.

Kolmapäeval, 11. märtsil algab analüüsivahendi koolitus. Istume ca 12 inimesega kõrvuti ümber laua. Õppejõud demonstreerib graafikute ja aegridade ilu COVID-19 andmete pealt. Vaatame ja arutame koos neid eksponentsiaalseid kasvavaid jooni ja tulpasid. Näeme projektoriekraanilt maru selgelt, mis toimub, aga see vist ei jõua veel meie teadvusesse.

Esimese koolituspäeva lõpus jääb veel tund aega tavatööks. Enne kojuminekut arutame toakaaslastega, mida kriisiks varuda. Teen nalja, et plaan on kindel, tuleb osta suitsuvorsti ja vetsupaberit. Aga minu peas ei ole see enam ainult nali, vaid täpselt nii kavatsengi talitada. Sest Telegrami (kiirsuhtlusrakendus, mitte uhhuuportaal) itaaliakeelsest koroonauudiste kanalist tulev info paneb pikalt mõtlema.

Teistes Eesti jutugruppides valitseb veel üleolev suhtumine. Lõpetage paanika! Grippi sureb palju rohkem! Kui tervis on korras, siis see on nagu iga teine suvaline nohu. Inimesed on hulluks läinud, haha, on ikka lihtsameelsed. Võrreldakse gripi ja koroonaviiruse nakatumist ja suremust, aetakse numbrid omavahel sassi ja tehakse selle pealt äraspidiseid järeldusi.

Esialgu vastan veel tasakaalukalt: me ei paanitse, me valmistume. Aga pisteline naeruvääristamine hakkab mind pahaseks tegema. Hakkan näiteid tooma oma 95-aastase vanaema kohta ja küsin, kui vanad on ärplejate vanemad ja vanavanemad.

Sõbrad on jagunenud kahte lehte - need, kes vaikselt märtsi-aprilli majutusi tühistavad ja kahjusid minimeerivad ning need, kes on hambad ristis talvekaamose üle elanud ja kavatsevad veel nui neljaks puhkama sõita.

Neljapäeva lõunal, 12. märtsil otsustan vaikselt tegutsema hakata. Sööme rahvarohkes kohas lõunat ja läheme veel 15 minutit enne lõunapausi lõppu kiirel sammul Turuhoonesse. Ostan kuus latti suitsuvorsti.





Business as Usual

Autor: | märts 19, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Teisipäev, 3. märts.

Hindan hommikul kiirelt faktid üle:
1. Prantsusmaa ega Belgia ei ole riskipiirkonnaks kuulutatud.
2. Enesetunne on väga hea. 
3. Tööandjalt ei ole tulnud juhiseid sellisel juhul kodus püsida.

...ja lähen rahulikult kontorisse tööle. Sarnaselt mitme teise kolleegiga, kes on just koolivaheaja puhkuselt naasnud.

Mõtlen märtsi teises pooles toimuvale töölähetusele. Juba nädal tagasi on projekti juhtpartner - itaallased - võtnud jutuks võimaluse üritus edasi lükata. Nende kirjast õhkub närvilisust. Teisipäeva hilisõhtul tulebki otsus mais teisele katsele minna. 

Eestis on nüüd kinnitatud juhtumeid 2. Tööpäevad mööduvad tavapäraselt, kuigi koroonaviirus hakkab vaikselt aina rohkem teemaks tulema.

Käin sõbrannadega reedel, 6. märtsil restoranis õhtust söömas. Tagumises saalis on suurem seltskond auväärset 90-ndat sünnipäeva tähistamas. Vägev värk.

Pühapäeval, 8. märtsil teen aga mitmetunnise jalutuskäigu. Päike paistab, on tõeliselt helge päev ja paljud on tulnud välja seda nautima. Aga Hiina ja Itaalia uudised jooksevad juba Telegrami chattidest sisse. Vägisi tikub pähe mõte, kas peaksin selle vaatepildi ja tunde hästi meelde jätma. Kõhutunne ütleb, et varsti kõik muutub...



Rõõm enne vaikust

Autor: | märts 18, 2020 | Lisa kommentaar (0)
1. märts. Olen just jõudnud rongiga Prantsusmaalt Lille-ist Belgiasse.



Nädalavahetuse linnapuhkus hakkab läbi saama. Tuju on hea, jalutame reisikaaslastega Brüsselis linnapeal, söön maailma kõige maitsvamat Belgia vahvlit ja lõpetame õhtu Deliriumi baaris. Siiski Belgia õlled, mõnus! Imestan, et isegi pühapäeva õhtul on baarid rahvast täis.



Esmaspäeva varahommikul sõidame rongiga lennujaama ja sätime end värava juures ootele. Mainin reisikaaslastele, et olen kogu reisi peale kokku näinud ainult 6 maskiga inimest. Nii Prantsusmaal, Belgias kui ka Eestis on sel ajal üksikud kinnitatud koroonaviiruse juhtumid.

Väravast transpordibussi jõudes märkan, et ühel noorel tüdrukul on jube paha olla. Igaks juhuks oksendab ta enne bussi astumist veel lennujaama alale, enne kui paberkoti pihku pigistab ja koos emaga bussi tuleb. Tunneme kõik mõttes kaasa ja samas loodame, et seda jubedat kõhuviirust ise külge ei saa. Mis saaks olla hullem kui üks vastik kõhuviirus...

Lennukis selgub tõsiasi, et tüdruk istub minust kaks rida eespool. Piisavalt lähedal, piisavalt kaugel.

Tagasilend on vähemalt 90% täituvusega. Sõbrad istuvad eespool, mina võrdlemisi taga ja imekombel üksi kolmeses reas. Päike paistab, soe ja mõnus on olla. Loen telefonist raamatut, milleni ma muidu kuidagi ei jõua kui ainult pikemate lennureiside ajal.







Sissekanne #1

Autor: | märts 18, 2020 | Lisa kommentaar (0)
Aitäh, Kirjandusmuuseum, üleskutse eest!


Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv ja Ühendus Eesti Elulood kutsuvad inimesi üles kirja panema oma mõtteid ja tegemisi seoses eriolukorraga
Kutsume üles pidama eriolukorra päevikut, sh mõtisklema selle üle
  • kas ja kuidas on igapäevaelu võrreldes varasemaga muutunud,
  • millele pöörate võrreldes varasemaga rohkem ja millele vähem tähelepanu,
  • millised on teie suhted lähedaste ja sõpradega, kas ja kuidas need muutuvad,
  • millised on teie hirmud ja lootused.
Kirja võib panna ka muutusi riigis (maailmas) ning kuidas need mõjutavad teie igapäevaelu.
Kõik eriolukorra päevikud (või nende koopiad) on pärast eriolukorra lahenemist oodatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi.
Oodatud on ka päevikud teistes keeles (vene ja/või inglise keeles).
Eriolukorra päevikud palume saata aadressile elulood@kirmus.ee või paberil
“Eriolukorra päevik” Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv Vanemuise 42, Tartu 51003
© Eveli veebipäevik | Platvorm: Blogger | Autor: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Kujundus: Josh Peterson ja Eveli Pung