Must tee apelsiniga

Autor: Eveli | märts 25, 2020 | Lisa kommentaar (0) | Eelmine postitus

Reedel, 20. märtsil tunnen, et hing ihkab rohkemat kui lahtise akna all istumist ja lähen teen esimese jalutuskäigu. Küll oleks hea vähemalt ridaelamus elada, mõtlen, kui küünarnukiga ettevaatlikult kaks kortermaja ust avan. Välja veel saab poolkontaktivabalt, aga tagasi tulles ei jää muud üle, kui 2x uksenupust kinni võtta ja tõmmata.

Linn on tühi. Üksikud inimesed tõttavad kiirel sammul sihtkohta ja tundub, et esimest korda ajaloos ei ole ka teeremondist kellelgi sooja ega külma. Päike paitab põski ja võtan plaani nii palju D-vitamiini sisse laadida kui saab.

Teen pausi Vallikraavi tänaval, et vaikusest pilti teha. Nurga tagant ilmub välja neiu, kes näeb mind kaugelt. Meil on kahepeale terve tänav, ent ometigi otsustab ta mööduda minust nii lähedalt, et tema käsi käib vastu minu kotti...

3 tundi, 2 välisukse nuppu ja 1 põhjalik kätepesu hiljem olen tagasi kodus. Viimane lõpp läks päris jahedaks ja natuke jahedust on veel sees. Teen suure kannutäie sooja teed ja joon kõik ära.

Uinumine on tõsiselt raske. Süda peksab, und ei tule, mingi naljakas värin on sees. No mis asi see veel on? Vaevalt ma nüüd õues käimisest ärevushäire sain?

Hommikul taipan - ma ju joon kohvi ainult kontoris ja pole rohkem kui nädal aega kodus midagi tarbinud. Eks selles kannutäies mustas tees oli parajalt virgutav kogus kofeiini... :)